Suht äge mutt olen, et 18. juunil lubasin hakata rohkem kirjutama. Eri nali, eksole. Kes oleks osanud selle peale tulla, et hakkan kaupsis tööl käima ja seega ilmselgelt kogu aeg Tartus viibin ja siin olles on läpakas nagunii kogu aeg mehe käes, nii et mina võin mingitest blogidest ainult unistada. Tegelt oleks mul aega olnud küll, aga tont seda teab, miks ma midagi kirjutanud pole. Võib-olla polegi midagi erilist juhtunud vahepeal.

Igal juhul, jah, ma käin nüüd tööl ja hakkan ilmselt kooli ajal sama tegema. Kahju muidugi, et võrgu trennidest pean loobuma, aga mul vist ei jää muud üle. Täiskasvanu elu on raske...

Juss kolib Raplasse elama ja see tähendab seda, et mina jään jälle üksinda korterisse. Või nohh, Raido elab ka nagunii siin, aga põhimõttest saame kõik aru. Hea, et ta mul on. Ma ei kujutaks oma elu üksinda ettegi. Ma usun, et pooled asjad ei oleks pooltki nii head, kui nad praegu on ja samas arvan, et saaksin oma vanematega poole paremini läbi. Aga see on juba nende enda asi, kuidas nad minusse ja Raidosse suhtuvad.

Praegu hakkasingi tegelikult selle pärast kirjutama, et mees ja Jörg läksid kahekesi linna peale tšillima ja pole ikka veel tagasi tulnud. Mul hakkas kohutavalt igav ja pidin oma aega millegagi täitma. Üksinda magada ka ei saa, seega leidsin oma blogikese taaskord üles. Vot kui tore.

Ma ei hakka parem mainimagi, et varsti hakkab KOOL (nüüd juba mainisingi) ja mulle kohe üldse ei meeldi see mõte. Suht nõmekas, et uut 10.-ndat klassi ei tule, nagu me väga-väga lootsime. Aga siiski, saame oma jõududega ka kenasti hakkama.

Ma olen nüüd mingi mitu lõiku täiesti mõttetut jura ajanud, keda see huvitab? Järelikult pole ikka midagi märkimisväärset toimunud. Uuesti kirjutan ilmselt jälle pooleteise kuu pärast.

Ok, ma loodan, et see oli karm nali.

Triin