Mul on vist mingi haige inspiratsioonikriis. Praegu põhimõtteliselt sundisin end kirjutama. Ja eks ma olin selleks võimeline ainult seetõttu, et olen maal ja seega mehest eemal. Laupäeval on kartulivõtt, aga kuna minu jalakene on päris kenasti auklik, siis usaldati mulle hoopis koka-amet. Keegi peab sellest hunnikust kartulist ju mingi sousti kokku ka keetma. Meeldiv.
Sain töölt nüüd lõpuks ilusti lahti. Ülemus oli ikka väga haige inimene (ma tean, et nii ei tohiks öelda, aga ta päriselt oli) ja palk lihtsalt niiiiniiiiii väike. Sellise raha eest ei teeks mõni mees isegi kaks päeva tööd, kuust rääkimata. Suht kergendus. Õnneks ema lubas rahaliselt toetada ja no, mul on ju Raido ka.
Raido tädi kutsus teda jõuludeks New Yorki. Tädil on Manhattanil oma ilusalong ja ta lubas mehel kõik piletid ise kinni maksta. Raido veits põdes, et ta ikka ei tea, kuhu väravatesse minna ja ei oska eriti inglise keeltki ja rääkis sellest oma tädile ka. Too ütles, et Raido võtku siis mind ka kaasa. Mul oli nii, et :O:O:O:O jessssssssss! Pean nüüd kuidagi lennupiletite raha kuskilt allikatest saama, kuna elamine on koha peal meie jaoks nagunii tasuta. Saaksime New Yorgi tulesid nautida. Eriti äge, et see veel jõulude ajal on! Mu elu unistus on USA-s käia ja kui see nüüd täitub, siis.... ma ei tea kohe.
Raidoga seoses tuli mul meelde, kuidas ta minult ühel õhtul küsis: "Triinu, mis on Edgar Savisaare X-faktor?" Mina vastasin, et ma ei tea ja minu meelest tal üleüldse polegi seda. Raido siis küsis kohe: "Aga mis see X-faktor üldse tähendab?" Tark mees mul. Ma räägin, ega see kutseka õpe pole ikka päris õige.
Ok, ma olen juba oma limiidi ületanud, uni hakkab peale tulema. Pean end suureks kokkamisparaadiks välja magama. (Tegelt liialdasin, ainult vanaema ja vanaisa tulevad meile veel appi.)
Elu on ilus!
Triin
