Jälle...

Märkige nüüd kalendrisse ära need kuupäevad, kui ma kirjutan ja otsige sealt mingi seos. Seost pole, aga kindel on see, et ma ei saa kunagi selliseks blogijaks, kes iga päev või, khkhmmm, kas või iga NÄDAL sissekande teeks. Hea, kui ma kuus korra kirjutan, aga ilmselgelt on sedagi liialt palju palutud.
Ma saan aru, et inimesed loeks mu blogi küll, kui ma natuke aktiivsem oleks, aga kuna ma pole, siis mul on kahtlane tunne, et ma kirjutan praegu iseendale. (?)
Igal juhul, täna on reede ja ma istun üksipäini kodus. Raido läks meie uue bemmiga maale (jah, meil on nüüd 2005-nda aasta must BMW 318 - kadestage!) ja mina ootan, kuna Jörg ja Hendrik tulevad. Juss peaks ka ühe sõbraga nö ööseks siia tulema, aga ta juba ütles ära, et nad magama nagunii ei lähe. Mis sest, et homme hommikul kell 8 stardime Torma poole, sest Jussil hakkab turniir ja õhtul on vaja vanaema-vanaisa 40-ndale pulma-aastapäevale minna. Aga tundub, et minu venda see väga ei heiduta - pidu vajab ju pidamist, joogid joomist, reede tähistamist ja noorus elamist. (Targalt ütlesin.)
Aaa, mul on uus läpakas ka juba paar nädalat ja sellega on jumala hea trükkida, mis sest, et mul päris pikad geelküüned on. Ma ei tea, miks, aga see vajas mainimist.
Järgmisel nädalal on ju emadepäev, aga kuna minu ema on Amsterdamis, siis pean reedel Anette klassi emade klassiõhtule minema. Suht norms küll seal emade keskel õde olla, aga pole hullu, eks ma natuke olen talle emaks ka olnud. Ja no pühapäevaks vast tuleb pärisema tagasi ka, eks siis saab tähistada. Raido, vaesekese, ema on Ameerikas ja tema ilmselt küll emadepäevaks tagasi ei tule. Aga ta lubas meile sealt riideid tuua. Loodame, et ikka mingit Pradat ja Dolce&Gabbanat jne.
Suht norms on muidu see ka, et keegi mind enam kusagile ei kutsu ja külla ei taha tulla jne. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma ei joo eriti või kardetakse Raidot või ma ei tea... Igal juhul suht kurb on vaadata, kui tsikid on jälle midagi koos ette võtnud, aga mulle pole sellest mainitudki.
Ma ei taha koolist rääkida ja ma ei räägi ka. Ei, mul on kõik hästi seal, aga kopp on juba ees lihtsalt. Ma ei viitsi ja ei jõua ja ei taha enam. Õnneks tuleb kohe-kohe lõpp ja nüüd ma ikkagi rääkisin koolist.
Kuna ma ei oska enam millesti kirjutada, siis ma vist ei saa rohkem kirjutada.

Triin

...

Ma ei saa üldse aru, miks ma kirjutan, ma alles kahe kuu eest ju kirjutasin?!?!?
Aga kuna ma olen ilmselgelt haige, siis nagunii midagi paremat teha pole ja andke andeks, aga õppimiseks nüüd ka erilist tuju ja tahtmist pole, eriti kui kõige suuremat muret teeb soome keel, kus mul on kaks tööd tegemata ja veel mingi jutustamine ja... wtf??? Mul on kahtlaselt kindel tunne, et Sahku õpetab meid sama kava järgi, mis Miina Härmaski. Aga ilmselgelt ei taha ma õppida nii palju kui Härmas, muidu ma oleksin ju sinna jäänud!?! Ja eriti haige ongi see, et me ei saa keskenduda tähtsatele PÕHIAINETELE, sest kogu aeg on mingi fcking SOOME KEEL ( :S :S :S :S ) ja siis imestatakse, et miks on tegemata jne. MA EI TAHA KRDI TERVE NÄDAL MÕELDA SOOME KEELELE!!!! Okei, see sai nüüd öeldud...
Mis veel... Aaa, tähtsündmus oli muidugi see, et mul käis kiirabi. Kohe päris ehtsad kiirabitädid, helendavad kombekad seljas ja süst kaasas ja jalanõudega tulid tuppa ka. Kuna mul olid nii kohutavad krambid kõhus ja ma oksendasin ja värisesin külmast nagu Antarktikale sattunud kanaarilind, siis ei jäänud Raidol muud üle, kui kiirabisse helistada. Pärast seda süsti, mis nad tegid, pidi asi paremaks minema. Aga ei läinud. Asi läks hullemaks, nii et ma piinlesin tundide kaupa valudes (kusjuures, see kõik oli öösel(või pigem varahommikul)) ja mis mind lõpuks aitas, nii et ma sain magama jääda? Vana hea 500 mg Ibumetin. Magada sain küll paar tundi, aga siis pidin ma ju lõpuks üles ärkama, kuna palavik tõusis juba päris üle 38 ja ma ei suutnud paigal olla, vaid pidin pidevalt jalgadega tõmblema, et end rahustada. Juua ei saanud ega saa ma siiamaani mitte lonksugi, ilma et kõhtu terav valu lööks. Söömisest ärme parem räägigi. See on sama hea kui paastulaager. Asja tipp on veel see, et perearst kirjutas mulle põskkoopa põletiku pärast antibiootikumid ja neid võetakse ENNE sööki. Ja uskuge mind, neid on väga keeruline võtta, kui mingit ENNE sööki ei eksisteeri. Aga ma ei kurda. (Mis siis, et just kurtsin.) Ära ma veel ei sure. (Võib-olla.) Tõenäoliselt mitte. Kuna ma helistasin perearsti nõuandetelefonile (1220 - juhuks kui kellelgi veel vaja peaks minema), siis see tore tädi ütles mulle, mida ja kui palju ma sööma ja jooma peaks, nii et äkki ma siis kunagi saan uuesti värvi näkku tagasi ja püsti tõustes ei pöörita pead nagu Ameerika mägedelt tulnu. Loodame vähemalt, et tänu sellele paastule kaovad mõned lisakilod - mingi kasu võiks ka ju neist valudest olla.

No igal juhul (nagu näha) olen ma vähemalt nii palju vormis, et midagi kirjutada. Tollel kõige hullemal ööl oleks ma tahtnud aknast alla hüpata või vähemalt pikali olles kõndida (ma tean, et see pole võimalik, aga haigetel on igasugused imelikud soovid).

Ja jõulud on lõpuks käes!!! Ma ootasin neid... terve aasta vist. Arvake, kellel päkapikud käivad???

Ma ei tea, minul igal juhul mitte.

Aga ma panin jõulutuled üles!

Triin

Ränk

Mul on vist mingi haige inspiratsioonikriis. Praegu põhimõtteliselt sundisin end kirjutama. Ja eks ma olin selleks võimeline ainult seetõttu, et olen maal ja seega mehest eemal. Laupäeval on kartulivõtt, aga kuna minu jalakene on päris kenasti auklik, siis usaldati mulle hoopis koka-amet. Keegi peab sellest hunnikust kartulist ju mingi sousti kokku ka keetma. Meeldiv.

Sain töölt nüüd lõpuks ilusti lahti. Ülemus oli ikka väga haige inimene (ma tean, et nii ei tohiks öelda, aga ta päriselt oli) ja palk lihtsalt niiiiniiiiii väike. Sellise raha eest ei teeks mõni mees isegi kaks päeva tööd, kuust rääkimata. Suht kergendus. Õnneks ema lubas rahaliselt toetada ja no, mul on ju Raido ka.

Raido tädi kutsus teda jõuludeks New Yorki. Tädil on Manhattanil oma ilusalong ja ta lubas mehel kõik piletid ise kinni maksta. Raido veits põdes, et ta ikka ei tea, kuhu väravatesse minna ja ei oska eriti inglise keeltki ja rääkis sellest oma tädile ka. Too ütles, et Raido võtku siis mind ka kaasa. Mul oli nii, et :O:O:O:O jessssssssss! Pean nüüd kuidagi lennupiletite raha kuskilt allikatest saama, kuna elamine on koha peal meie jaoks nagunii tasuta. Saaksime New Yorgi tulesid nautida. Eriti äge, et see veel jõulude ajal on! Mu elu unistus on USA-s käia ja kui see nüüd täitub, siis.... ma ei tea kohe.

Raidoga seoses tuli mul meelde, kuidas ta minult ühel õhtul küsis: "Triinu, mis on Edgar Savisaare X-faktor?" Mina vastasin, et ma ei tea ja minu meelest tal üleüldse polegi seda. Raido siis küsis kohe: "Aga mis see X-faktor üldse tähendab?" Tark mees mul. Ma räägin, ega see kutseka õpe pole ikka päris õige.

Ok, ma olen juba oma limiidi ületanud, uni hakkab peale tulema. Pean end suureks kokkamisparaadiks välja magama. (Tegelt liialdasin, ainult vanaema ja vanaisa tulevad meile veel appi.)

Elu on ilus!

Triin

Suht äge mutt olen, et 18. juunil lubasin hakata rohkem kirjutama. Eri nali, eksole. Kes oleks osanud selle peale tulla, et hakkan kaupsis tööl käima ja seega ilmselgelt kogu aeg Tartus viibin ja siin olles on läpakas nagunii kogu aeg mehe käes, nii et mina võin mingitest blogidest ainult unistada. Tegelt oleks mul aega olnud küll, aga tont seda teab, miks ma midagi kirjutanud pole. Võib-olla polegi midagi erilist juhtunud vahepeal.

Igal juhul, jah, ma käin nüüd tööl ja hakkan ilmselt kooli ajal sama tegema. Kahju muidugi, et võrgu trennidest pean loobuma, aga mul vist ei jää muud üle. Täiskasvanu elu on raske...

Juss kolib Raplasse elama ja see tähendab seda, et mina jään jälle üksinda korterisse. Või nohh, Raido elab ka nagunii siin, aga põhimõttest saame kõik aru. Hea, et ta mul on. Ma ei kujutaks oma elu üksinda ettegi. Ma usun, et pooled asjad ei oleks pooltki nii head, kui nad praegu on ja samas arvan, et saaksin oma vanematega poole paremini läbi. Aga see on juba nende enda asi, kuidas nad minusse ja Raidosse suhtuvad.

Praegu hakkasingi tegelikult selle pärast kirjutama, et mees ja Jörg läksid kahekesi linna peale tšillima ja pole ikka veel tagasi tulnud. Mul hakkas kohutavalt igav ja pidin oma aega millegagi täitma. Üksinda magada ka ei saa, seega leidsin oma blogikese taaskord üles. Vot kui tore.

Ma ei hakka parem mainimagi, et varsti hakkab KOOL (nüüd juba mainisingi) ja mulle kohe üldse ei meeldi see mõte. Suht nõmekas, et uut 10.-ndat klassi ei tule, nagu me väga-väga lootsime. Aga siiski, saame oma jõududega ka kenasti hakkama.

Ma olen nüüd mingi mitu lõiku täiesti mõttetut jura ajanud, keda see huvitab? Järelikult pole ikka midagi märkimisväärset toimunud. Uuesti kirjutan ilmselt jälle pooleteise kuu pärast.

Ok, ma loodan, et see oli karm nali.

Triin

Palun ärge mind kõvasti lööge selle eest, et ma vahepeal ÜLDSE kirjutanud ei ole. Läks sassi nohh. (Aron, see kummitab mind Rootsist saati.) Igal juhul on ju ilmselge, et haigelt palju asju on juhtunud ja ilmselge on ka see, et ma ei hakka päris kõigest siin kirjutama.

Mainiks siiski ära teisipäeva (14.06) kui täiesti lampi toimus minu pool väike istumine. Algul helistas Jörg, et tavaiks, ta tuleb minu poole. Kuidagi märkamatult ühinesid temaga Hendrik ja Toomas. Siis helistas Rutt, mu maailm, et mis ma õhtul teen ja kas ma neile juua saaksin osta. Ütlesin neile kohe, et tavaiks, kõik minu poole. Käisime siis vahepeal Raido, Jörgi, Hendriku, Toomase, Ruti, Triinu ja Elsaga poes, kus liitus meiega ka Künter. Jõudsime koju tagasi kui tadaaa, mulle helistas Kevin ja tahtis teada, palju Püssi punane maksab. Muidugi kuulis ta, et mul on ränk lärm ümber ja küsis kohe, et miks ma teda ei kutsunud. No okei. Saabusidki Heinoga minu poole ja no siis läks asjaks. Terve õhtu oli mul oma mehest nii kahju, sest ta pidi hommikul vara ärkama ja tahtis magada, aga mingi haige möll käis ümber. Järgmine kord ma enam niimoodi ei tee talle, luban. Rahvas ilmselgelt eriti palju ei maganud, kui üldse. Hommikuks oli plats siiski suhteliselt tühi.
Ei, mulle sellised istumised meeldivad, laseme edasi.

Eile, ehk siis... reedel, käisin Astra venna Mihkli lõpetamisel. Sai palju süüa ja juua ja... Palamuse peole ja... Kõige parem oli muidugi see, et terve peo ajal vihma kallas nagu oavarrest ja me olime totaalselt läbimärjad. Minu pesu oli ka igal juhul vihmast ligunenud. Võtsin selle kohe seljast. Ok-ok, nii ei olnud.

Igal juhul oli mõnus. Üldse suvi on mõnus.

Tahaks tegelt haigelt palju asju teha ja igal pool käia jne, aga samas tahaks Tartus olla KOGU AEG, sest seal on muska ja seal on enamus sõpru ka. Nii, et ma jooksengi siin nüüd edasi-tagasi ja üritan end kõigi jaoks saadavaks teha.

Nüüd äkki kirjutan veits rohkem ka.

Triin

Mina, Triin Välb, kinnitan isiklikult, et olen täie elu ja tervise juures.

SUVI ON!!!

Tallinnnnnnn

Käisime Ruti ja Triinuga reedel Tallinnas. No Tankler ja mõned 11. klassi õpilased ka ühinesid meiega hiljem. Hommikul kell 5 ärgata polnud tegelt üldse nii hull, kui ma arvasin, eriti arvestades seda, et Jussi sõbrad läksid eelmisel õhtul alles millalgi enne kella ühte ära. Kartsin, et see seab ka minu päevale teatud piirangud, aga polnudki päris nii. Rongi peal sai loomulikult nalja kõvasti ja magada ja muusikat kuulata ja kohalejõudmist oodata ja tont teab, mida kõike veel. Esimene sihtpunkt Tallinnasse saabudes oli loomulikult vanalinna mäkk. Triin lubas meile giidiks olla, kuna ta TÄPSELT teadis, kuhu minna. VÄIKSE ringiga jõudsime tegelt mäkini küll jah. Ilma temata rändaksime Rutiga ehk siiamaani vanalinna kitsastel munakivitänavatel. Mäkis jõudsime järeldusele, et Tartus on ikka kõik parem. Sõime päris haigelt palju ja tekitasime omale hunniku kandikuid ka, et lahedam oleks. Pärast mäkki oli veel veidi aega enne, kui Tankleriga kokku pidime saama ja otsustasme Virukasse minna, et seal chillida, hängida, grillida ja mängida. Ja vetsus ka käia. (Ma tean, et see ei läinud riimi.) Kujutate ette, et seal maksab "tualetis" käimine 20 senti? Nagu mida veel??? Kuhu me niimoodi jõuame? Vetsu igal juhul mitte. Aga meie ikkagi jõudsime, sest me oleme Tartust ja meil raha on. Olime koguni nii turististunud, et küsisime Viruka infolauast, kus asub Päevalehe toimetus. Kaart anti ka ja puha. Aaa, millalgi kunagi käisime kuskil pargis ka ja tegime pilte. Jah, ISE tegime, sest me oleme Tartust ja suudame isegi selliste võimatute asjadega hakkama saada.

Päevalehe toimetuses oli nii mõnusalt hubane ja inimesed olid ka hästi armsad ja rõõmsad kõik. Sain teada, et kui mul suur soov on, siis võiksin sinna isegi suvereporteriks saada. Kaalun seda tõsiselt. Pärast seda läksime Postimehe ja Elu24 toimetusse ja no see oli täiesti teisest puust. Okei, suurus suuruseks, aga seal oli nii vaikne ja ametlik ja kõik olid selliste surnumatjate nägudega, et mul tekkis nende emotsionaalse seisundi pärast tõsine hirm. Inna-Katrin Hein osutus tegelikult lõppkokkuvõttes täitsa meeldivaks inimeseks, kuigi ma tema Elu24 artikleid väga ei hinda. Edasi läksime Kanal 2 stuudiosse, mis asub Postimehega samas majas. No täitsa lõpp kui äge seal oli. Suht naljakas mõelda, et nad teevad Reporteri valmis mingis väikeses nurgakeses, kardin selja taga rippumas. Saime ilmateate ja horoskoobi lugemist ka vaadata. Peep on tegelikult ikka üks väga ennast täis ja uhke inimene, aga ma hindan tema oskust end televaataja jaoks meeldivaks ja naeratavaks teha. Ja tegelikult täitsa vahva, et ta võttis vaevaks meiega rääkida nagu inimene inimestega.

Kui stuudiost välja läksime, hakkas Tankler pastakaid, helkureid jms asju jagama, mis meile erinevalt poolt antud oli. Kui ta kaelapaelu pakkus ja keegi neid võtta ei tahtnud, siis pani ta küll ühe aasta killu: "Muidugi, need on ju nii 2007." Me pidime Triinu ja Rutiga krambid saama ja pärast kui emale rääkisin, siis ta ka naeris veel tükk aega.
 
Rong hilines tagasi tulles üle poole tunni ja selle pärast läksime emaga ilma kodust läbi käimata Tormasse Gerli Padari kontserdile. Ta on hästi armas inimene ja suhtles meiega kui omasugustega.

Koju jõudes olin ma loomulikult omadega jumala läbi, aga who cares? MSN'is peab ju ikka poole ööni passima.

Täna on JUSSI SÜNNIPÄEV, soovige talle õnne! Sest ta on ju ikkagi mu väikevenna.

Triin