...

Ma ei saa üldse aru, miks ma kirjutan, ma alles kahe kuu eest ju kirjutasin?!?!?
Aga kuna ma olen ilmselgelt haige, siis nagunii midagi paremat teha pole ja andke andeks, aga õppimiseks nüüd ka erilist tuju ja tahtmist pole, eriti kui kõige suuremat muret teeb soome keel, kus mul on kaks tööd tegemata ja veel mingi jutustamine ja... wtf??? Mul on kahtlaselt kindel tunne, et Sahku õpetab meid sama kava järgi, mis Miina Härmaski. Aga ilmselgelt ei taha ma õppida nii palju kui Härmas, muidu ma oleksin ju sinna jäänud!?! Ja eriti haige ongi see, et me ei saa keskenduda tähtsatele PÕHIAINETELE, sest kogu aeg on mingi fcking SOOME KEEL ( :S :S :S :S ) ja siis imestatakse, et miks on tegemata jne. MA EI TAHA KRDI TERVE NÄDAL MÕELDA SOOME KEELELE!!!! Okei, see sai nüüd öeldud...
Mis veel... Aaa, tähtsündmus oli muidugi see, et mul käis kiirabi. Kohe päris ehtsad kiirabitädid, helendavad kombekad seljas ja süst kaasas ja jalanõudega tulid tuppa ka. Kuna mul olid nii kohutavad krambid kõhus ja ma oksendasin ja värisesin külmast nagu Antarktikale sattunud kanaarilind, siis ei jäänud Raidol muud üle, kui kiirabisse helistada. Pärast seda süsti, mis nad tegid, pidi asi paremaks minema. Aga ei läinud. Asi läks hullemaks, nii et ma piinlesin tundide kaupa valudes (kusjuures, see kõik oli öösel(või pigem varahommikul)) ja mis mind lõpuks aitas, nii et ma sain magama jääda? Vana hea 500 mg Ibumetin. Magada sain küll paar tundi, aga siis pidin ma ju lõpuks üles ärkama, kuna palavik tõusis juba päris üle 38 ja ma ei suutnud paigal olla, vaid pidin pidevalt jalgadega tõmblema, et end rahustada. Juua ei saanud ega saa ma siiamaani mitte lonksugi, ilma et kõhtu terav valu lööks. Söömisest ärme parem räägigi. See on sama hea kui paastulaager. Asja tipp on veel see, et perearst kirjutas mulle põskkoopa põletiku pärast antibiootikumid ja neid võetakse ENNE sööki. Ja uskuge mind, neid on väga keeruline võtta, kui mingit ENNE sööki ei eksisteeri. Aga ma ei kurda. (Mis siis, et just kurtsin.) Ära ma veel ei sure. (Võib-olla.) Tõenäoliselt mitte. Kuna ma helistasin perearsti nõuandetelefonile (1220 - juhuks kui kellelgi veel vaja peaks minema), siis see tore tädi ütles mulle, mida ja kui palju ma sööma ja jooma peaks, nii et äkki ma siis kunagi saan uuesti värvi näkku tagasi ja püsti tõustes ei pöörita pead nagu Ameerika mägedelt tulnu. Loodame vähemalt, et tänu sellele paastule kaovad mõned lisakilod - mingi kasu võiks ka ju neist valudest olla.

No igal juhul (nagu näha) olen ma vähemalt nii palju vormis, et midagi kirjutada. Tollel kõige hullemal ööl oleks ma tahtnud aknast alla hüpata või vähemalt pikali olles kõndida (ma tean, et see pole võimalik, aga haigetel on igasugused imelikud soovid).

Ja jõulud on lõpuks käes!!! Ma ootasin neid... terve aasta vist. Arvake, kellel päkapikud käivad???

Ma ei tea, minul igal juhul mitte.

Aga ma panin jõulutuled üles!

Triin