Nii hea

Ma võiksin praegu kõiki kallistada ja suudelda! Kõiki! ABSOLUUTSELT KÕIKI!

KAPRAL JÄETI ELLU! Ma arvasin, et see on täiesti asjatu lootus, aga ema tuli loomaarstilt tagasi ja ütles jumala vaikselt ja rahulikult: "Koer jäeti ellu. Saab sügiseks terveks küll." Ma oleks tahtnud sealsamas hüpelda ja hõisata, aga see pole meie peres just eriliseks tavaks. Ma kohe tunnen, kuidas nüüd kõik jälle korras on ja tuju tõusis ka 120%.

Kui muidu ei helista vahel keegi mulle päevade viisi, siis täna öösel sain kohe päris mitu kõnet. Kõigepealt helistas Cätu millalgi enne kahte. Ja siis ta helistas umbes poole tunni pärast uuesti. Aga sõbrad võivadki mulle igal ajal helistada, selleks ma ju olemas olengi!
Aga kella poole kuue aeg helistas mingi kutt ja küsis Harrit. Ma ei tea, mitmes inimene ta oli, kes on minult just sellelt numbrilt Harrit küsinud. Kuidas see võimalik on? Ma ju ostsin selle Zen'i kaardi poest, seda numbrit ei tohiks kellelgi teisel olla. Ja ma ei tunne ka ühtegi Harrit. Igastahes rääkis see kutt mingit muud juttu veel ja küsis, kus ma elan ja mis nimi jne. Ime et külla ei tahtnud tulla. Minu ema une rikkus ta igal juhul ära.

Kohe-kohe on Astra juurde minek ja ISEGI JUSS tuleb kaasa. Tehke kuskile rist nüüd. Tõotab lõbus istumine tulla!


Triin

Hetked...

Nii kohutav on vaadata, kuidas miski meie ümber, meie ligiduses, meile lähedal hävib.

Käisime ema ja väikse õe-vennaga Näduvere parki riisumas nagu igal kevadel ja kui töö juba tehtud sai, nägime järsku eemal Torma pool suurt tossupilve. Marju veel ütles, et misasja, kas Luule panigi oma lõkke põlema, et pidi ju homme panema. Sõitsime siis kodu poole ja hirm rängalt kasvas koguaeg, kuna suits tuli just meie maja juurest. Meil juba põlved värisesid, kui oma tee peale jõudsime ja vaatasime, et täiesti hull, ongi meie maja. Kohale saime, siis selgus, et suits oli ikka kaugemal ja uudishimu (ja hirm ka) oli nii suur, et pidime lihtsalt edasi sõitma. Teeristi hakkasime jõudma, siis ema nägi läbi puude, et miski vana võimla juures põleb ja oligi nii. Ringtall täiesti leekides. Eestis on ainult kaks ringtalli. Üks neist Tormas. Või nohh, nüüdseks siis OLI. Parkisime auto ära ja lihtsalt vaatasime, kuidas tuletõrjujad olid täiesti võimetud. Nad ei saanud muud teha, kui ainult kõrvalasuvaid hooneid märjaks kasta, et need põlema ei läheks. Talli päästa nagunii enam poleks saanud. Vanasti oli Tormas oma tuletõrjeauto, aga RIIGIL POLNUD ENAM JU RAHA SEDA ÜLAL PIDADA ja nüüd on tagajärjed käes. Ajalooline hoone on lihtsalt hävinenud. Kurb. Tõeliselt kurb...
Pidime seda katastroofi tund aega vaatama, kuna politsei pani tee kinni ja me ei saanud enam koju tagasi. Lõpuks läksime ikka kuskilt hullu ringiga. Siiamaani on nii kohutav tunne sees.

Peame vist homme Kaprali magama panema... Ta jalg on lihtsalt nii jõhkralt haavatud, et seda ilmselt ei saa enam parandada. Kõik liha ja kondid paistavad. Viime ta homme arsti juurde. Kui annab midagi päästa, siis loomulikult ravime ta terveks, aga kui ei anna siis... saab kõvasti nutta. Ta on väiksest peale meie oma olnud ja koos meiega kasvanud. Ja nüüd võime tast lihtsalt ilma jääda... Juba praegu tulevad pisarad silma ja on ju üldteada tõde, et MINA nutan ülimalt harva. Selle ühe korraga saabki arvatavasti aasta norm täis.

Ega mu terve päev nüüd ka nii masendav pole olnud. Päeval sain linnas Cätuga kokku ja käisime koos mäkis. Enne seda ikka kaupsis ka ja lasime omale lõhna peale ja määrisime igast kreeme kätele jne. Muidu ei kõlba ju mäkki minna. Ta on ikka nii muska mul. Meie puhul on täiesti normaalne, et me naerame koos ja siis jälle nutame koos (või nohh, mina niisama nuuksun). Ja öelgu keegi veel, et nii lühikese ajaga ei leia tõelisi sõpru. Sest mina leian.

Olukord on hetkel päris masendav, aga homme õhtul lähme Astra juurde volbripidu pidama ja seal saab ehk veits pingeid maandada. Aron lubas ka meid oma kohalolekuga õnnistada. Võib isegi juhtuda, et Juss leiab tee linnast maale üles. Kuigi tema puhul võib kõikide ideede lõppu küsimärgi lisada.

Kevad on mõnus.

Triin

Niiiiii mõnus oli Ruti, Triinu ja Elsaga istuda. Nad on kõik julmalt ägedad ja me oleme tegelikult hullult sarnased. Naerame mingite lambikate asjade peale ja need meie naljad... Ma arvan, et võõrastel inimestel jääb küll mulje, et me oleme poolearulised (mühatuse koht). Ja üleüldse on ainult kaks varianti - meid saab kas armastada või vihata. (vihake nüüd kõik!)
Sõime friikaid (mida ma ei söö) ja küüslauguleiba ja tõmbasime vesikat. Mingi hetk astusid Kevin ja Karl ka uksest sisse ja istusid lihtsalt keset tuba maha. Nojah, ega ma kade pole, las poisid olla. Said vähemalt oma käed puhtaks pesta. Üldse, mulle meeldivad külalised, eriti kui need on lahedad külalised, aga Jussil vist viskab vahel kopa ette, et mul JÄLLE keegi tuleb. Astra, Cätu, Miku ja Kevini jaoks võiksin vist juba eraldi võtme teha, et nad igal hetkel sisse saaks.
Mõnus oli. Selliseid õhtuid võiks palju-palju-palju-palju rohkem olla.

Triin

Väga hull, kui segaduses ma olen. Mõnest inimesest ei saa ikka üldse aru.
Aga see on nii mõttetu teema, et jätan selle hetkel sinnapaika. Peale minu nagunii keegi ei mõika asja.
Koolipäev oli küll täna ikka eriti lõtv. Esimene tund- saksa keel ja mingi pornofilmi vaatamine. Tegelt oli väga huvitav, aga asja iva oli selles, et keegi ei saanud sõnagi aru, mis seal räägiti. Jälgisime ainult pilti. Ja nohh, oli ka, mida vaadata. Ok, teine tund oli hispaania ja Haljaste ei vaataks elusees meiega mingit filmi, vaid ikka tõsine töö peab käima koguaeg. Aga ta on hea õpetaja. Oma lemmikutesse suhtub alati hästi. Tavaiks, kolmas-neljas tund soome keel. Oime juba mingi 10 min oodanud, kui järsku hüppas rekreatsiooni grupp sisse ja teatas, et meil on tunnid koos. Mingi õppefilm pandi jälle mängima, sest õpsidel oli ilmselgelt muud tegemist. Üldse Sahkul on pidevalt mingit tegemist. Aga ega ma ei kurda. Edasi mata, kus me juba teadsime ette, et meil on mingi asendusõps ja too küsis, kas me teame, mida me tegema peame. Terve klass (v.a. Kaili) loomulikult noogutas üksmeelselt, kuigi tegelt polnud meil õrna aimugi, mis ülesanded ära tuli teha. Kasutasime siis seda aega selleks, et klassi trippi arutada. Tahame koos 11.-ndikega Saaremaale minna ja ma LOODAN, et see tahe reaalsuseks ka saab. Kuigi igast blokkijaid on alati ees. Tunni lõpus järsku õps avastas, et oii, kontrolltööd tuleb kätte anda ja siis neile mingi vigade analüüs teha jne. Vaene Kaili, ta pidi vist mingi pool tundi ilma õppimiseta istuma ja kujutan ette, et tema jaoks oli see hullem kui põrgupiinad. Edasi eesti keele tunni alguses avastasime, et tahaks välja minna ja kuna õps oli just närvi aetud rängalt sellega, et meile ei antud arvutiklassi, siis ta oli nõus ka. Võite ette kujutada, et mingit tõsist tööd seal ei toimunud, vaid ajasime niisama õpsiga juttu ja poisid viskasid särgid ka seljast ära, et päikest võtta (minu päeva tipphetk!!!) Uurimistööde tund on alati lohva värk olnud, aga geograafia õpsi loomulikult ei kottinud see, et õues oli nii ilus ilm ja meil oli 8. tund ja mis meil kõik veel häda ei olnud. Värvilise metallurgia osa pidi lihtsalt 28. aprillil läbi töötama ja tont teab, mis oleks võinud juhtuda, kui me metallurgia pisiasju poleks teada saanud. Kõige tipuks ei lasknud õps meid kolm minutit enne tunni lõppu ära, kuigi MEIL OLI KÕIK VALMIS ja me lihtsalt passisime seal. Ütles, et pole teil vaja bussi peale jõuda, käige jala. Ei no, wtf?? Käigu ise jala.
Igal juhul otsustasime Ruti, Triinu ja Elsaga kerge istumise teha. Väike vesikas ja jutt ja nali jne. Sest nad on niiiiiii lahedad!
Okei, pärast kirjutan veel, sattusin vist soone peale, juhheii!
Triin

Hästi lühidalt minu tänasest päevast, kuna tegelikult mul polnud plaanis üldse kirjutada, aga autokoolist tulles ma sain elu šoki ja nüüd lihtsalt on närvid nii krussis, et kohe pean miskit ütlema.

No päev oli nagu päev ikka. Füüsikas mingi eriti haige töö ja geo tunnis Keijo haiged naljad, mille üle kõik alati lihtsalt peavad naerma. Mina nende hulgas. Kui koju läksime, siis nägime Randoga mõlemad, kuidas must kass üle tee läks ja Rando veel ütles mulle ka, et vaata,  must kass läks. Ma käskisin tal kohe kolm korda üle vasaku õla sülitada (olen ebausklik, andke andeks nohh), aga ta ütles, et ei usu sellisesse asja. Ma ikka salaja seal sülitasin siis ja lugesin oma kolme korda kokku ning lootsin, et äkki hoian niimoodi hullema ära. Vist hoidsingi. Igastahes pärast autokooli tahtsin nr 20 bussi peale minna ja vaatasin, et ahhaaa, 8 minutit on veel aega, jõuan kähku poest saia tuua. Tõingi ja jõudsin TÄPSELT tagasi, aga krdi buss oli juba eest ära sõitnud. Vähe ei ajanud närvi või mis? Igastahes jäin sinna siis ootama, kui mingi viie minuti pärast tuli nr 3 buss ja ma olin mega õnnelik, et jess, ma ei peagi pool tundi passima. Aga nr 3 viib sinna Veeriku Selveri juurde ja seal on vaja üle raudtee tulla. Big deal ka eksole. Juba kaugelt vaatasin, et ahhaa, tõkked on ees, foor vilgub ja kelluke tiriseb. Vahepeal läks siis see rong ära ja täpselt siis, kui mina raudtee äärde jõudsin, läksid tõkkepuud UUESTI ette ja foor hakkas vilkuma jne. No aga mind pole need foorid jms asjad kunagi eriti kottinud ja ei viitsinud oodata ka, vaid hakkasin kohe üle minema. Seal oli mingi sada rongi parajasti ära parkinud ennast ja ma ausalt ei tabanud pointi ära, et milline neist rongidest nüüd tulema hakkab. Kõnnin kiirelt-kiirelt üle rööbaste, astun juba eelviimaste peale, kui järsku vaatan vasakule, ja wtf, sealt tuleb kiirrong. Hüppasin mingi elukiirelt tagasi ja taganesin nii palju kui ruumi oli, et mitte teise rongi alla jääda. Kiirrongi juht veel viipas mulle näpuga. Teate küll nagu viibatakse, kui öeldakse väikestele lastele: "Ai-ai, küll sa oled paha laps." A mida tegin mina oma šokiseisundis? Noogutasin ja NAERATASIN onule. Ta vist vaatas küll, et ma olen otse kuskilt vaimuhaiglast tulnud.
Vähemalt oli see elu õppetund. Järgmisel korral vaatan vasakule ka, kui raudteed ületan.
Musta kassi needus on olemas, kartke kasse!!! (okei, läks veits dramaatiliseks)

Triin

Eriti kõva ilm on täna väljas. Tegelt mulle nüüd nii väga ka ei meeldi see kuumus, sest aeg on selline, et mingeid lühikesi riideid selga panna oleks ju megaimelik ja siis ongi koguaeg palav nende kasukatega ringi käies. Ja soeng läheb ka sassi. Aga ega ma ei kurda, igastahes parem kui -25 C külma. Olen positiivne inimene, tean.

Laulupidu oli küll ülikipa. Niiiii palju rahvast ja hull sebimine ja tuttavad näod jne. No põhimõtteliselt võib ära öelda, et see oli tõeline joomapidu. Aint, et mina olin kaine ja siis oligi vahepeal suht imelik seal ringi tuiata, kui inimesed kõik ümberringi kilavate silmadega vastu tulid. Mingi poole 12 aeg sai pidu läbi ja siis tulime Astraga koju. Pidime Aronit ootama jääma, aga Astra suht kohe vajus ära ja mina läksin duši alla. Siis järsku hüppas Juss mingite sõpradega sisse ja küsis, et kas Six vetsu võib tulla. Ma hüüdsin, et halloo, ma olen alasti siin ju, aga Six teatas, et talle paljad naised meeldivad. Saan aru, kellele ei meeldiks, aga ega ma mingi muuseumieksponaat ei ole. No igal juhul kõik need kutid läksid siis kuskile edasi ja mina sain end rahulikult ikka ära pesta. Aga pärast seda polnud mingist magamaminekust lõhnagi. Asja point selles, et inkas oli vaja mingi riigi kohta esitlus teha ja öölaulupeo tõttu ei saanud me seda Jessicaga valmis. Kõige tipuks Jess veel helistas, et ta ei tule kooli ja üldse ta oli omadega suht kapsas. Ma siis hakkasin seda esitlust Prezis valmis vorpima. Tegelt ma sain selle jumalast ruttu tehtud, mingi enne kella ühte olin omadega mäel, aga alati õhtuti hilja ma millegipärast räägin ühe kindla inimesega msn-is ja eilne polnud ka mingi erand. Lihtsalt jutt klapib kuidagi. Või nohh, minu jaoks klapib, tema kohta ei oska öelda. Aga noo, poole kahe aeg sain siis ka lõpuks sõba silmale, sest Aron läks veel jooma kuskile ja pidi hiljem tulema. Tuligi hiljem. Kella 3 aeg, ja äratas kogu elamise üles. Ei tundnud mind algul äragi, sest ma jälle ei maganud oma voodis, vaid olin Jussi omas, et ma hommikul neid üles ei ajaks, kui varem minema lähen. Aron ütles ka, et järgmisel korral ta teeb kõik, et ma oma voodis magada saaks isegi, kui külalised käivad. No mina ei tea, ma olen vist liiga hea inimene, aga mulle ei meeldi, kui minu sõbrad magavad kuskil ebamugavas kohas samal ajal, kui ma oma voodis laiutan. Suht isekas on ju nii.
Hommikul oli tore ärgata. Selles mõttes, et päriselt oli tore, polnud und peaaegu üldse ega midagi. Lausa tahtsin kooli minna. See-eest on nüüd kohutav unekas ja kohe lasengi silma looja ka.

Suudaks ma iga kord nii palju kirjutada, siis oleks suht äge. Homme on nagunii autokool, vaevalt et siis viitsin oma sõrmi kulutama hakata.
Täna eesti keele õps ütles, et blogisid peavad need inimesed, kellel on tähelepanuvajadus. Ei no suured tänud, aga eks natuke vist nii ole ka jah. Aga ma pigem tahan ennast kuidagimoodi väljendada, sest ehk on enamus tähele pannud, et ma ei ole just väga jutukas.
See sissekanne on pühendusega Rutile (mu maailm) ja Triinule, kes on lihtsalt ülitore inimene, sest ma lubasin ühe sissekande neist teha. Ma kindlasti täidan oma lubaduse, sest neist on haigelt palju rääkida. Aga selleks pean terve nädalavahetuse ikka aega võtma. Nad väärivad vaid parimat.
Nii ilusa mõttega lõpetasingi. Pisar tuleb lausa silmanurka.

Triin

Algus...

Nii paljud on blogi hakanud pidama ja mina mõtlesin, et päris tihti on hingel asju, mida nagu välja öelda ei saa, aga samas hirmsasti tahaks ja siis need asjad jäävad kusagile kripeldama. Ma pole elu jooksul isegi mitte päevikut pidanud. Aga blogi tundub kuidagi nii loogiline ja tavaline ja avalik. Eriti avalik. Ja ega mul midagi varjata olegi. Kõike nagunii välja ütlema ei hakka ja see, mida ütlen, on kõigile lugemiseks.
Vahel mõtlen, et ma olen ikka jube kinnine inimene. Mind ei näe just tihti (loe: peaaegu mitte kunagi) nutmas, ma ei naera ülevoolavalt, ma ei ütle inimestele, mida ma nende vastu tegelikult tunnen. Ja ma ei teagi, kas see on halb või hea. Oleneb vist olukorrast ja päevast ja ilmast kes teab, mis sajast muust asjast veel. Aga ma ei põe. See olen mina ju.
Kusjuures uues koolis ja uute inimestega tunnen, et ma olen kuidagi palju vabamaks ja rõõmsamaks muutunud. Ma ei mossa enam pidevalt nagu vanasti Tormas. Ma ei taha nüüd öelda, et Torma rahvas kuidagi masendav oleks olnud. Aga seal oli see õpside vaheline pinge päris hull ja pärast kooli ei olnud nagu midagi erilist teha (kuigi iga päev oli mõni huviring, aga need olid nii loomulikud) ja üldse ma olen vist loomult linnainimene.
Nüüd ka kui nädalavahetusel maale läksin, siis kohe tundsin, et mind ei oodata tegelikult koju. Tegelt suht kahju, et mingi aja jooksul muutuvad lapsed vanemate jaoks nagu koormaks või kohustuseks ja tahavad, et kähku tööle mindaks ja oma elu elama hakataks. Ma ausalt läheks tööle kasvõi homme, aga 1) mind ei võeta kusagile, kuna ma saaks ainult õhtuti käia ning 2) mul on kool ja autokool ja korter ja vend, kellele ma pean suur õde olema. Ja sellest ei saada aru. Aga las ta olla nii. Eks me tulevikus näe, kes oma elu paremini on elanud.
Appi, mul on mingi suht masekas sissekanne see kõige esimene. Aga pole hullu, edaspidi tulevad veel depressiivsemad. Muidu on igav lugeda ju mingitest lilledest ja liblikatest ja rohelisest murust ja pannkoogilõhnast jne. Pole eriti minu teema.
Aga täna läheb Triin öölaulupeole, mis tõotab kohe eriti äge tulla. Igast muskad on ka kohal ja kõige parem on see, et ma ei oska ju laulda! Ja no, ma arvan, et tänu sellele tuleb kõigil teistel eriti hästi välja. Ma ei tea, mis loogika alusel, aga kuskil kindlasti mingi loogika on. Peab olema.

Ilm on ilus, mine õue!
Triin