Algus...

Nii paljud on blogi hakanud pidama ja mina mõtlesin, et päris tihti on hingel asju, mida nagu välja öelda ei saa, aga samas hirmsasti tahaks ja siis need asjad jäävad kusagile kripeldama. Ma pole elu jooksul isegi mitte päevikut pidanud. Aga blogi tundub kuidagi nii loogiline ja tavaline ja avalik. Eriti avalik. Ja ega mul midagi varjata olegi. Kõike nagunii välja ütlema ei hakka ja see, mida ütlen, on kõigile lugemiseks.
Vahel mõtlen, et ma olen ikka jube kinnine inimene. Mind ei näe just tihti (loe: peaaegu mitte kunagi) nutmas, ma ei naera ülevoolavalt, ma ei ütle inimestele, mida ma nende vastu tegelikult tunnen. Ja ma ei teagi, kas see on halb või hea. Oleneb vist olukorrast ja päevast ja ilmast kes teab, mis sajast muust asjast veel. Aga ma ei põe. See olen mina ju.
Kusjuures uues koolis ja uute inimestega tunnen, et ma olen kuidagi palju vabamaks ja rõõmsamaks muutunud. Ma ei mossa enam pidevalt nagu vanasti Tormas. Ma ei taha nüüd öelda, et Torma rahvas kuidagi masendav oleks olnud. Aga seal oli see õpside vaheline pinge päris hull ja pärast kooli ei olnud nagu midagi erilist teha (kuigi iga päev oli mõni huviring, aga need olid nii loomulikud) ja üldse ma olen vist loomult linnainimene.
Nüüd ka kui nädalavahetusel maale läksin, siis kohe tundsin, et mind ei oodata tegelikult koju. Tegelt suht kahju, et mingi aja jooksul muutuvad lapsed vanemate jaoks nagu koormaks või kohustuseks ja tahavad, et kähku tööle mindaks ja oma elu elama hakataks. Ma ausalt läheks tööle kasvõi homme, aga 1) mind ei võeta kusagile, kuna ma saaks ainult õhtuti käia ning 2) mul on kool ja autokool ja korter ja vend, kellele ma pean suur õde olema. Ja sellest ei saada aru. Aga las ta olla nii. Eks me tulevikus näe, kes oma elu paremini on elanud.
Appi, mul on mingi suht masekas sissekanne see kõige esimene. Aga pole hullu, edaspidi tulevad veel depressiivsemad. Muidu on igav lugeda ju mingitest lilledest ja liblikatest ja rohelisest murust ja pannkoogilõhnast jne. Pole eriti minu teema.
Aga täna läheb Triin öölaulupeole, mis tõotab kohe eriti äge tulla. Igast muskad on ka kohal ja kõige parem on see, et ma ei oska ju laulda! Ja no, ma arvan, et tänu sellele tuleb kõigil teistel eriti hästi välja. Ma ei tea, mis loogika alusel, aga kuskil kindlasti mingi loogika on. Peab olema.

Ilm on ilus, mine õue!
Triin