Hetked...

Nii kohutav on vaadata, kuidas miski meie ümber, meie ligiduses, meile lähedal hävib.

Käisime ema ja väikse õe-vennaga Näduvere parki riisumas nagu igal kevadel ja kui töö juba tehtud sai, nägime järsku eemal Torma pool suurt tossupilve. Marju veel ütles, et misasja, kas Luule panigi oma lõkke põlema, et pidi ju homme panema. Sõitsime siis kodu poole ja hirm rängalt kasvas koguaeg, kuna suits tuli just meie maja juurest. Meil juba põlved värisesid, kui oma tee peale jõudsime ja vaatasime, et täiesti hull, ongi meie maja. Kohale saime, siis selgus, et suits oli ikka kaugemal ja uudishimu (ja hirm ka) oli nii suur, et pidime lihtsalt edasi sõitma. Teeristi hakkasime jõudma, siis ema nägi läbi puude, et miski vana võimla juures põleb ja oligi nii. Ringtall täiesti leekides. Eestis on ainult kaks ringtalli. Üks neist Tormas. Või nohh, nüüdseks siis OLI. Parkisime auto ära ja lihtsalt vaatasime, kuidas tuletõrjujad olid täiesti võimetud. Nad ei saanud muud teha, kui ainult kõrvalasuvaid hooneid märjaks kasta, et need põlema ei läheks. Talli päästa nagunii enam poleks saanud. Vanasti oli Tormas oma tuletõrjeauto, aga RIIGIL POLNUD ENAM JU RAHA SEDA ÜLAL PIDADA ja nüüd on tagajärjed käes. Ajalooline hoone on lihtsalt hävinenud. Kurb. Tõeliselt kurb...
Pidime seda katastroofi tund aega vaatama, kuna politsei pani tee kinni ja me ei saanud enam koju tagasi. Lõpuks läksime ikka kuskilt hullu ringiga. Siiamaani on nii kohutav tunne sees.

Peame vist homme Kaprali magama panema... Ta jalg on lihtsalt nii jõhkralt haavatud, et seda ilmselt ei saa enam parandada. Kõik liha ja kondid paistavad. Viime ta homme arsti juurde. Kui annab midagi päästa, siis loomulikult ravime ta terveks, aga kui ei anna siis... saab kõvasti nutta. Ta on väiksest peale meie oma olnud ja koos meiega kasvanud. Ja nüüd võime tast lihtsalt ilma jääda... Juba praegu tulevad pisarad silma ja on ju üldteada tõde, et MINA nutan ülimalt harva. Selle ühe korraga saabki arvatavasti aasta norm täis.

Ega mu terve päev nüüd ka nii masendav pole olnud. Päeval sain linnas Cätuga kokku ja käisime koos mäkis. Enne seda ikka kaupsis ka ja lasime omale lõhna peale ja määrisime igast kreeme kätele jne. Muidu ei kõlba ju mäkki minna. Ta on ikka nii muska mul. Meie puhul on täiesti normaalne, et me naerame koos ja siis jälle nutame koos (või nohh, mina niisama nuuksun). Ja öelgu keegi veel, et nii lühikese ajaga ei leia tõelisi sõpru. Sest mina leian.

Olukord on hetkel päris masendav, aga homme õhtul lähme Astra juurde volbripidu pidama ja seal saab ehk veits pingeid maandada. Aron lubas ka meid oma kohalolekuga õnnistada. Võib isegi juhtuda, et Juss leiab tee linnast maale üles. Kuigi tema puhul võib kõikide ideede lõppu küsimärgi lisada.

Kevad on mõnus.

Triin