Hästi lühidalt minu tänasest päevast, kuna tegelikult mul polnud plaanis üldse kirjutada, aga autokoolist tulles ma sain elu šoki ja nüüd lihtsalt on närvid nii krussis, et kohe pean miskit ütlema.
No päev oli nagu päev ikka. Füüsikas mingi eriti haige töö ja geo tunnis Keijo haiged naljad, mille üle kõik alati lihtsalt peavad naerma. Mina nende hulgas. Kui koju läksime, siis nägime Randoga mõlemad, kuidas must kass üle tee läks ja Rando veel ütles mulle ka, et vaata, must kass läks. Ma käskisin tal kohe kolm korda üle vasaku õla sülitada (olen ebausklik, andke andeks nohh), aga ta ütles, et ei usu sellisesse asja. Ma ikka salaja seal sülitasin siis ja lugesin oma kolme korda kokku ning lootsin, et äkki hoian niimoodi hullema ära. Vist hoidsingi. Igastahes pärast autokooli tahtsin nr 20 bussi peale minna ja vaatasin, et ahhaaa, 8 minutit on veel aega, jõuan kähku poest saia tuua. Tõingi ja jõudsin TÄPSELT tagasi, aga krdi buss oli juba eest ära sõitnud. Vähe ei ajanud närvi või mis? Igastahes jäin sinna siis ootama, kui mingi viie minuti pärast tuli nr 3 buss ja ma olin mega õnnelik, et jess, ma ei peagi pool tundi passima. Aga nr 3 viib sinna Veeriku Selveri juurde ja seal on vaja üle raudtee tulla. Big deal ka eksole. Juba kaugelt vaatasin, et ahhaa, tõkked on ees, foor vilgub ja kelluke tiriseb. Vahepeal läks siis see rong ära ja täpselt siis, kui mina raudtee äärde jõudsin, läksid tõkkepuud UUESTI ette ja foor hakkas vilkuma jne. No aga mind pole need foorid jms asjad kunagi eriti kottinud ja ei viitsinud oodata ka, vaid hakkasin kohe üle minema. Seal oli mingi sada rongi parajasti ära parkinud ennast ja ma ausalt ei tabanud pointi ära, et milline neist rongidest nüüd tulema hakkab. Kõnnin kiirelt-kiirelt üle rööbaste, astun juba eelviimaste peale, kui järsku vaatan vasakule, ja wtf, sealt tuleb kiirrong. Hüppasin mingi elukiirelt tagasi ja taganesin nii palju kui ruumi oli, et mitte teise rongi alla jääda. Kiirrongi juht veel viipas mulle näpuga. Teate küll nagu viibatakse, kui öeldakse väikestele lastele: "Ai-ai, küll sa oled paha laps." A mida tegin mina oma šokiseisundis? Noogutasin ja NAERATASIN onule. Ta vist vaatas küll, et ma olen otse kuskilt vaimuhaiglast tulnud.
Vähemalt oli see elu õppetund. Järgmisel korral vaatan vasakule ka, kui raudteed ületan.
Musta kassi needus on olemas, kartke kasse!!! (okei, läks veits dramaatiliseks)
Triin
No comments:
Post a Comment