Tallinnnnnnn

Käisime Ruti ja Triinuga reedel Tallinnas. No Tankler ja mõned 11. klassi õpilased ka ühinesid meiega hiljem. Hommikul kell 5 ärgata polnud tegelt üldse nii hull, kui ma arvasin, eriti arvestades seda, et Jussi sõbrad läksid eelmisel õhtul alles millalgi enne kella ühte ära. Kartsin, et see seab ka minu päevale teatud piirangud, aga polnudki päris nii. Rongi peal sai loomulikult nalja kõvasti ja magada ja muusikat kuulata ja kohalejõudmist oodata ja tont teab, mida kõike veel. Esimene sihtpunkt Tallinnasse saabudes oli loomulikult vanalinna mäkk. Triin lubas meile giidiks olla, kuna ta TÄPSELT teadis, kuhu minna. VÄIKSE ringiga jõudsime tegelt mäkini küll jah. Ilma temata rändaksime Rutiga ehk siiamaani vanalinna kitsastel munakivitänavatel. Mäkis jõudsime järeldusele, et Tartus on ikka kõik parem. Sõime päris haigelt palju ja tekitasime omale hunniku kandikuid ka, et lahedam oleks. Pärast mäkki oli veel veidi aega enne, kui Tankleriga kokku pidime saama ja otsustasme Virukasse minna, et seal chillida, hängida, grillida ja mängida. Ja vetsus ka käia. (Ma tean, et see ei läinud riimi.) Kujutate ette, et seal maksab "tualetis" käimine 20 senti? Nagu mida veel??? Kuhu me niimoodi jõuame? Vetsu igal juhul mitte. Aga meie ikkagi jõudsime, sest me oleme Tartust ja meil raha on. Olime koguni nii turististunud, et küsisime Viruka infolauast, kus asub Päevalehe toimetus. Kaart anti ka ja puha. Aaa, millalgi kunagi käisime kuskil pargis ka ja tegime pilte. Jah, ISE tegime, sest me oleme Tartust ja suudame isegi selliste võimatute asjadega hakkama saada.

Päevalehe toimetuses oli nii mõnusalt hubane ja inimesed olid ka hästi armsad ja rõõmsad kõik. Sain teada, et kui mul suur soov on, siis võiksin sinna isegi suvereporteriks saada. Kaalun seda tõsiselt. Pärast seda läksime Postimehe ja Elu24 toimetusse ja no see oli täiesti teisest puust. Okei, suurus suuruseks, aga seal oli nii vaikne ja ametlik ja kõik olid selliste surnumatjate nägudega, et mul tekkis nende emotsionaalse seisundi pärast tõsine hirm. Inna-Katrin Hein osutus tegelikult lõppkokkuvõttes täitsa meeldivaks inimeseks, kuigi ma tema Elu24 artikleid väga ei hinda. Edasi läksime Kanal 2 stuudiosse, mis asub Postimehega samas majas. No täitsa lõpp kui äge seal oli. Suht naljakas mõelda, et nad teevad Reporteri valmis mingis väikeses nurgakeses, kardin selja taga rippumas. Saime ilmateate ja horoskoobi lugemist ka vaadata. Peep on tegelikult ikka üks väga ennast täis ja uhke inimene, aga ma hindan tema oskust end televaataja jaoks meeldivaks ja naeratavaks teha. Ja tegelikult täitsa vahva, et ta võttis vaevaks meiega rääkida nagu inimene inimestega.

Kui stuudiost välja läksime, hakkas Tankler pastakaid, helkureid jms asju jagama, mis meile erinevalt poolt antud oli. Kui ta kaelapaelu pakkus ja keegi neid võtta ei tahtnud, siis pani ta küll ühe aasta killu: "Muidugi, need on ju nii 2007." Me pidime Triinu ja Rutiga krambid saama ja pärast kui emale rääkisin, siis ta ka naeris veel tükk aega.
 
Rong hilines tagasi tulles üle poole tunni ja selle pärast läksime emaga ilma kodust läbi käimata Tormasse Gerli Padari kontserdile. Ta on hästi armas inimene ja suhtles meiega kui omasugustega.

Koju jõudes olin ma loomulikult omadega jumala läbi, aga who cares? MSN'is peab ju ikka poole ööni passima.

Täna on JUSSI SÜNNIPÄEV, soovige talle õnne! Sest ta on ju ikkagi mu väikevenna.

Triin

Tubli

Ma olen täna niiiiiii hea laps olnud. Autokooli jätsin minemata, kuna päris palju asju oli vaja ära teha, aga see-eest jõudsin Kikit saksas aidata, tegin soome keele hindelise töölehe ära, otsisin saksa sõnad välja, tegin inglise keele kirja valmis, käisin poes ja tegin Jussile üht tema lemmiksöökidest. Ja jaksu on veel. Saime Jessiga ajaloo tööd ka viied. Suht kõvv. Või nohh, loomulik.

Tegin nii hea söögi, et endalgi raske uskuda.

Elsal varastati kott ära. Suht haige, mis toimub? Põmts terve mu elu on mul kotis, nii et kui see ära varastataks, siis peaksin vist küll enesetapu tegema. (Tegelt ei teeks.)

Sain täna aru, kui palju ma Üllet igatsen. Forsa õpetajad on kõik väga head ja toredad, aga sellist inimest nagu Ülle ei ole võimalik kuskilt mujalt leida. Niinii ootan, et meil mõlemal oleks jälle aega ja et ma saaksin suvel tal külas käia ja ta saaks ise mulle külla tulla ja siis me räägiksime ja käiksime saunas ja jooksime kohvi... Ja kõik oleks nii hea ja rahulik.

Söök on ikka veel haigelt hea.

Tuju rikuti mul ka täna ära... No ma olen ise võib-olla süüdi, aga need, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen selline iroonitseja ja otsekohene. Ja ma ei hakka ennast ju kellegi pärast muutma. Aga täna vist ütlesin natuke valesti miskit. Olen paha jah...

Mamps pani tarka jälle. Helistas MINU telefoni peale, Juss võttis vastu, ja küsis Jussilt: "Oled trennist tagasi?" Aga ega Juss ole suu peale kukkunud ja vastas: "Ei, põrgatan palli praegu siin."
Suht blondid momendid sel ema Tiinal aeg-ajalt... Sellistel hetkedel mõtlen alati, et hea ikka, et ma isasse olen.

Taldrik sai ka tühjaks. Kiidan kokka.

Triin

Lubadused

Okei, ma vist ikkagi ei suuda siia iga päev kirjutada, nagu ma algul suure suuga lubasin. Ei ole lihtsalt aega ja ma olen pidevalt niiiiii unine. Kui võimalus on, siis magan pärast kooli (nagu tänagi), aga see tähendab seda, et ma lähen õhtul jälle liiga hilja magama ja nii tekib nõiaring. Kevadväsimus vist (vihkan seda sõna).
Eile olin ekstreemselt tubli ja vastasin matemaatika töö ära, mis mul juba mingist kaugest minevikust tegemata oli. Pool tundi passisin, kuna mul ei tulnud sektori pindala ja ümbermõõdu valemid meelde, aga lõpuks õps aitas veits ja täiesti hull, kui lihtne see tegelikult oli. Autokoolis oli ka liiklusmärkide kohta test ja ma sain 7 õiget 15st. Suht kõva. Ma polnud kõige hullem. Mõnel tüdrukul viskas ikka 4 ja 5 ka. Nii et ma oma seitsmega olin naistest üks parimaid.
Tänane inka töö oli mingi täielik crap. Saime lehed kätte ja esimene emotsioon oli "WTFFFFF????" No kust sellised asjad üldse välja karanud on? Oleks õpsile paar paremat sõna ehk öelnud, kui ta koolis oleks olnud. Aga ei olnud. Keijo sai Sahkult vist mingi 17 korda selle eest noomida, et minu poole vaatas. No, who cares? Äkki me ei suuda tund aega üksteist vaatamata istuda?
Aga reedel on Tallinnasse minek koos Ruttmusirullkallikesega ja Triinmuarmsakesega. Lähme juba mingi 6:39 rongi peale, et saaks päälinna õhku nuusutada ja sealses mäkis käia. Väga kõvv ju. Aga mineku point on tegelikult Kanal 2 stuudio ja Postimehe toimetuse külastamine. Jumala põnev mu meelest.
Juss laseb Eminemi laule ka. Mõnus feeling... ja üldse on hea olla.

Triin

Ma ei ole mingi sadamiljon päeva kirjutanud ja kujutage ette, isegi Kevin juhtis tähelepanu sellele, nii et ma TÄNU TEMALE nüüd kirjutan.
Ma isegi ei mäleta, mis vahepeal toimunud on... Eile olin tubli ja tegin soome keele järeltöö ära. Ja hispaania keele tööga sain ka täitsa hakkama. Uhke. Pärast kooli oli mul (nagu alati) hull unekas, aga muska avastas, et ma võiks tema poole minna ja ega ma kade ole. Läksingi. Mõtlesin, et olen ilusti Ühikarottide ja Kättemaksukontori jms asjade ajaks kodus, aga tutkitki. Jõudsin alles millalgi pärast kümmet ja siis hakkasin Eurovisiooni vaatama. No puhas saast kõik. Õhtu tipphetk oli ilus Rootsi laulja. Tolle paneks küll omale tuppa seisma ja siis vaataks kasvõi päev läbi. Kusjuures juba eelmisel aastal kui see kutt Rootsi punkte edasi andis, siis ma vaatasin, et osssssaaaaaa, mis mees ja üritasin teada ka saada, mis ta nimi on. Ja tadaaa, sel aastal laoti ta nagu kandikul kogu Euroopa ette. Meeldiv.
Tulin täna bussiga Tormasse. No väga haige oli KAKS TUNDI loksuda. Bussijuht vahepeal käis üldse bensiini ostmas. Ime, et poodi õlut tooma ei läinud. (Seda on ka ühe korra juhtunud.) Aga tore oli nii vara koju jõuda. Nüüd olen pühapäevani Anette ja Kaarliga kodus, sest ema on kuskil koolitusel ja Juss on laupäeva õhtuni Ernal. Homme õhtul tulevad Aron ja Astra ka siia. Väike grill ja vessar ja jook jne. Batuut ka loomulikult. (Pudivere tuleb kohe mõtteisse...)
Uurimistöö sain kohe täitsa valmis, juhhheiii!

Elu on ilus!
Triin

Kevad on...

Üks parimaid Rihanna laule. Kirjeldab KÕIKE.

Aga mul on jälle hea tuju, sest kõik on nii ilus. Ilm on ilus ja inimesed minu ümber on ilusad ja tunded on ilusad ja... läks veits emotsionaalseks ära.

Täna pidime alles teiseks tunniks kooli minema ja see oli ÜLImõnus, sest jeiii, magada sai. Samas päev venis eriti aeglaselt, kuna ilm oli super ja kohe ÜLDSE ei tahtnud klassis passida. Sellistel päevadel nagu täna, on tõesti tunne, et me oleme sunnitöölised.

Pärast kooli läksime Cätu ja Elzariga Metrosse. Nemad võtsid traditsioonilised wrapid ja friikad, aga mina tahtsin kana-fetajuustusalatit proovida, sest Big Beni oma mulle HULLULT meeldib. Otsustasime, et lähme parki sööma, kuna niinii soe on ju. Cätu avastas, et jube lahe on kõvasti igast rõvedaid hääli teha ja eriti tore on siis, kui publikut ka leidub. Vähe me ei naernud, mkmmm.

Siis enne viite läksin kinno "Punamütsikest" vaatama klassi omadega. Jess helistas mingi viimasel hetkel, et ohh, ma ei tulegi ja mul oli nii, et aaaaa, lähen siis üksi. Olen alati ise hakkama saanud, saan nüüd ka. Aga juba enne Taskut nägin Marist, Kellit ja Kerlinit ja läksin nendega sisse ja siis juba olid Triin, Rutt ja Elzar ka seal ja küsisid, kas ma tahan nendega grupipiletit osta. Ofc et tahtsin. Nendega koos olles pole võimalik, et naerda ei saa. Ma usun, et kellegi matustel teeks nad ka sellist pulli, et isegi surnu muigaks. Igal juhul film oli suht "Twilighti" wannabe, aga siiski suht hea. Ilusaid mehi nägi ka päris palju. Pärast kino avastasime, et liiga vara on veel koju minna ja suundusime hoopis kesklinna Fastersi poole. Kanawrapid pihku ja kohe oli hea olla. Triin ja Rutt lahkusid meie seltskonnast, kuna Triin hakkas jubedalt blokkima, aga õnneks Elzar jäi minuga ja läksime Kaupsi kõrvale pinkidele oma wrappe sööma. Põmts iga inimene, kes mööda kõndis, oli vist Räpinast või siis lihtsalt Elzari tuttav. Jäi selline mulje. Pärast läksime koos bussijaama ja siis juba kumbki oma teed. Koju jõudes hakkas Triin kohe ÕPPIMA, sest et... tuli selline tuju. Vahel olen ju tubli ka. 

Homme on tähtis päev. Ma lähen soome keelt vastama.

Triin

Arvake kes sai oma uurimistöö täiesti valmis? Ega muidu polekski saanud, aga õps oli meili saatnud, et õuuu, 10. mail on esitamistähtaeg, tahaks mustandit näha. Mul oli nagu wtff? Kust see nüüd tuli? Aga mis seal ikka, hakkasin kohe oma tööle viimast lihvi andma. Ja valmis ta saigi. Uhkust on nüüd päris tükiks ajaks vist. (Nii kauaks, kuni õps mu töö maha teeb.)

Nädalavahetus on päris tegusalt läinud. Reedel sain emaga Tormasse ja läksime kooli emadepäevakontserdile. Anette esines seal mingi saja asjaga ja tegelt oli üldse tore vanas koolis käia. Nägin Üllet ja ta oli niiiiii rõõmus, et ma läksin. Mina olin ka rõõmus loomulikult. Igatsen teda ikka sajakümnega, aga õnneks tuleb kohe suvi. Pärast kontserdit läksime Saarele vanaema-vanaisa pulma-aastapäevale. Vanaema ALATI teeb HAIGELT head süüa. Ma pean oma lähimad sõbrad lihtsalt sinna viima. Vana klassiga olen seal juba kaks korda käinud.
Laupäeval mõtlesime, et teeme väikse tööpäeva ja Juss pani uue batuudi üles jne, aga lõpuks otsustasime, et lähme Saarele ja Maarjasse ning tähistame emadepäeva juba ära, kuna täna oleks jube kiireks läinud. Saarel loomulikult jälle oli haigelt hea söök ja Maarjas tegime Angelicaga pulli nagu tavaliselt. No elusees ei oleks unistanud, et omale nii ägeda onunaise saan. Me oleme ilmselgelt pere kaks musta lammast ja meist räägitakse kõige rohkem taga. Aga pole midagi, me paneme hullemini vastu.
Täna hüppasin päev otsa Anette, Kaarli ja Kaisaga batuudil. Suutsin omal mingi jalalihase ka ära tõmmata loomulikult. Ja palun mitte naerda selle üle, et ma 4-, 6- ja 7-aastasega koos hüppan eksole. Ma olen südames veel noor jne.
Pärast hüppamist läksime kella kolmeks Jõgevale, et Anette esinemist vaadata. Laulsid mudilaskooriga emadepäeva kontserdil. Sealt tulime otse edasi Tartusse ja siis kohe Kaupsi ofc. Ostsime Anettele mingi meganunnu väikse kleidikese ja ma sain omale uued jalanõud. Edasi mõtlesime kuskile sööma minna ja vaatasime, et see Dedi tundub seal täitsa viisakas koht. No, mina ja Juss ladusime omale söögid kohe letti, aga ema avastas, et tal pole kõht tühi, kuna olime kodus just suitsukala söönud (kalaonu käis külas) ja Anette ja Kaarli menüüd (friikartulid või pelmeenid) seal ei pakutud. Okei, me siis sõime Jussiga oma kõhud ilusti täis ja edasi läksime mäkki, kuna ema ja väiksed olid ju puhta näljas. Kohe telliti lasteeined ja kõigile McFlurryd ja mänguasjad ja teemad. Anette üritas oma juustuburksi mulle sokutada, aga ausalt, ma ei ole kummist. Isegi mu lemmik McFlurry käis üle jõu. Okei, mäki etapp läbitud, oli vaja ju Selkusse ka minna, kuna meil Jussiga siin linnas teatavasti toit eriti ei seisa (see pole minu viga). Mul oli ausalt selline tunne, et ma tahan sealt kohe välja saada, kuna ma ei suutnud toitu lihtsalt vaadata. Ema õiendas veel selle kallal, et ma omale müslibatoone ostsin, kuigi see on tihtipeale  mu ainuke lõunasöök. Kohukeste leti juures õiendas uuesti. Ja siis mahlaleti juures. Ja siis kassas ka. Pluss veel pangaautomaadi juures. (Okei, see on arusaadav.) Selkust ära läksime, siis ma tõesti olin seitsmendas taevas. Kõht on siiamaani haigelt täis.
Homme on klassiga kinno minek. Mulle meeldib. Ja teisipäeval peaksin ühe nunnuga kokku saama. Kui see plaan ikka kehtib. See ka meeldib. Üldse, mulle viimasel ajal meeldivad nii paljud asjad. See on vist hea.

Linnas on mõnus. Jääkski siia kui saaks.

Triin

Nii täppi kõik...

Halb...

Ei, vähe mul ei ole halb olla. Kell on juba pool 4 päeval, aga ma kõnnin ikka nagu vaim ringi. Positiivne. Ühte ma ütlen - asjadega ei tohi liiale minna! Eriti nädala keskel.
Aga eile oli tore õhtu toredate inimestega. Mulle meeldib, kui mu väga head sõbrad, kes omavahel varem tuttavad ei ole, üksteisega hästi läbi saavad ja klapivad. Üks inimene suutis mind loomulikult korduvalt närvi ajada ja teeb seda ilmselt veel, aga las ta olla. Ta vist ei suudakski ilma.
Ootasin eile Jussi kella üheksa aeg trennist koju, kuna ta lubas umbes sellisel ajal tulla. Vaatasin, et kell on pool 10, siis juba 10 ja hakkasin muretsema. Helistasin talle ja naisehääl ütles, et valitud number on ajutiselt suletud. Ma läksin päris paanikasse, kuna Annelinn on ju teada-tuntud kant. Visati veel nalja, et raudselt Juss jookseb praegu mingite pättide eest mööda linna ringi. Aga pange tähele, ega asi päriselt sellisest olukorrast väga erinenudki. Mingi 10 läbi tuli siis Juss koju ja ma muidugi hakkasin kohe õiendama, et miks ta telefonile ei vasta ja kus ta oli. Ja mis välja tuli? Talt varastati A.Le.Coq spordihoones LUKUSTATUD KAPIST telefon ja käekell. Ühel poisil tuli oma iPodiga ka hüvasti jätta. Väga hull, kus me elame??? Minu jaoks on see suht arusaamatu asi, et varastatakse. Kuigi ma olen VÄGA umbusklik, usun ma veel inimeste headusesse. Aga see usk hakkab tasapisi kuskile haihtuma...

Kella kuue aeg tuleb Kaili siia ja hakkame koos sõbralikult videot monteerima. Ma ei ole sellel alal tegelikult mingi eriline proff, aga loodan Kailile.

Homme ei pea kooli minema (mitte, et ma seal täna käinud oleks) wiiiiiiiii! Võiks ju täna õhtul juba maale minna, aga kuna video tahab monteerimist, siis tuleb linna jääda. Aga mul pole midagi selle vastu.

Üks uudis veel - TRIIN VÄLB SAI FÜÜSIKA KÕIGE SUUREMA TÖÖ VIIE! Puhas intelligents. Küsige minu käest, kuidas maa tiirleb ja pöörleb, seletan peensusteni lahti.

Tee on hea, jooge teed!

NB! Mul on nüüd köha ka. Tasuta sain.

Triin

Rõõm

Hea on olla. Nii rahulik ja kindel ja mõnus. Ja ma arvan, et seda tunnet tekitab üks kindel inimene, kellega ma alles hiljuti tuttavaks sain. Ta on nii nunnu ja tore ja kena ja... üldse, kevad on vist käes.

Pärast seda, kui kirjutasin, et poisid ei ütle mulle kunagi, et ma ilus olen, ütles KOHE kaks poissi seda. Üks neist oli mu blogi lugenud ja ütles sellepärast, aga teine ütles täiesti ise vabast tahtest ja tegi kohe mu tuju heaks. Okei, see esimene tegi ka tegelt tuju heaks, mis sest, et ta ise poleks elusees mulle nii öelnud.

Sain täna päris mitu tundi päeval magada ja ärgates kohe tundsin, et etenduse arvustus tuleb ära teha kas nüüd või mitte kunagi. Tegin ära. Uhke.

Soome õps on JÄLLE ühe sisse pannud tegemata töö eest ja ajab närvi mind. Ma ei saa aru, kas tal on vaja mu vanemaid traumeerida selliste hinnetega? On lohh.

Ei, aga koolis on kõik tore ja armas ja eriti hea on see, et saan näha oma RUTTI, keda igatsen igal minutil, mil ma teda ei näe! Ta on juba mu elu mõtteks saamas! Ainult temast räägikski, aga ei taha, et minust imelikult arvataks.

Miks mitte midagi HAIGELT põnevat ei juhtu?

Triin

Nii imelikult pikk päev on täna olnud. Muudkui venib ja venib. Hommikul 6.20 ärkamine on tegelt ikka päris ränk, sain sellest aru alles peale kaheksat kuud kooliskäimist. Hea, et nüüdki taipasin.
Esmaspäevahommikune kunstitund on suht enesetapp, sest seal tunnis on täiesti reaalselt võimalik igavusest lihtsalt ära surra. Vähemalt sain töö nelja, kuigi ma polnud ABSOLUUTSELT mitte midagi õppinud. Aga nohh, ega andekust ei anna häbeneda...
Eriline andekus on see, kui hakata mata tunnis lampi Mia laulu "Ingel mu kõrval" laulma. Jessica vaikselt pinises seda ja ma pidin loomulikult kohe sama tegema. Väga haigelt hakkasime naerma ja klassijuss ilmselt tegi asjast omad järeldused.
Autokoolis oli ka raskusi naeru kinnipidamisega, kui teooriaõps ütles: "Kui politseinik ametimärgi või -dokumendiga suudab tõestada, et ta tõesti on politseinik, siis ei pea ta vormi kandma. Kandku või ujumispükse." Asja iva oli selles, et mina kohe hakkasingi tee ääres juhte kinni pidavat ujumispükse kandvat politseinikut ette kujutama ja vähe see ei ajanud naerma? Ümberringi kõik võõrad inimesed ja ma kihistan seal nagu väike plika. VÄGA MARK. Aga pole hullu, kaks minu kõrval istuvat poissi panid üldse vahepeal mokatubakat alla, nii et ma polnud veel kõige veidram.
Andsin just ühele poisile variandid, et kas ma olen piisavalt ilus/hea iseloomuga/naljakas ja ta ütles, et ma olen väga hea iseloomuga. Ei no tänks!! Kui tüdrukule ei öelda esimese asjana, et ta on ilus, siis on asi selge ju. Üldse ütlevad ainult tüdrukud (väga head ja lähedased sõbrannad tegelikult), et ma olen ilus. Sennu vahel paneb mind lausa punastama sellega. Aga poisid kohe üldse ei ütle. Ainult välismaalased. Nojah...

Täna ei juhtunudki rohkem midagi...

Triin