Nii imelikult pikk päev on täna olnud. Muudkui venib ja venib. Hommikul 6.20 ärkamine on tegelt ikka päris ränk, sain sellest aru alles peale kaheksat kuud kooliskäimist. Hea, et nüüdki taipasin.
Esmaspäevahommikune kunstitund on suht enesetapp, sest seal tunnis on täiesti reaalselt võimalik igavusest lihtsalt ära surra. Vähemalt sain töö nelja, kuigi ma polnud ABSOLUUTSELT mitte midagi õppinud. Aga nohh, ega andekust ei anna häbeneda...
Eriline andekus on see, kui hakata mata tunnis lampi Mia laulu "Ingel mu kõrval" laulma. Jessica vaikselt pinises seda ja ma pidin loomulikult kohe sama tegema. Väga haigelt hakkasime naerma ja klassijuss ilmselt tegi asjast omad järeldused.
Autokoolis oli ka raskusi naeru kinnipidamisega, kui teooriaõps ütles: "Kui politseinik ametimärgi või -dokumendiga suudab tõestada, et ta tõesti on politseinik, siis ei pea ta vormi kandma. Kandku või ujumispükse." Asja iva oli selles, et mina kohe hakkasingi tee ääres juhte kinni pidavat ujumispükse kandvat politseinikut ette kujutama ja vähe see ei ajanud naerma? Ümberringi kõik võõrad inimesed ja ma kihistan seal nagu väike plika. VÄGA MARK. Aga pole hullu, kaks minu kõrval istuvat poissi panid üldse vahepeal mokatubakat alla, nii et ma polnud veel kõige veidram.
Andsin just ühele poisile variandid, et kas ma olen piisavalt ilus/hea iseloomuga/naljakas ja ta ütles, et ma olen väga hea iseloomuga. Ei no tänks!! Kui tüdrukule ei öelda esimese asjana, et ta on ilus, siis on asi selge ju. Üldse ütlevad ainult tüdrukud (väga head ja lähedased sõbrannad tegelikult), et ma olen ilus. Sennu vahel paneb mind lausa punastama sellega. Aga poisid kohe üldse ei ütle. Ainult välismaalased. Nojah...

Täna ei juhtunudki rohkem midagi...

Triin