Rõõm

Hea on olla. Nii rahulik ja kindel ja mõnus. Ja ma arvan, et seda tunnet tekitab üks kindel inimene, kellega ma alles hiljuti tuttavaks sain. Ta on nii nunnu ja tore ja kena ja... üldse, kevad on vist käes.

Pärast seda, kui kirjutasin, et poisid ei ütle mulle kunagi, et ma ilus olen, ütles KOHE kaks poissi seda. Üks neist oli mu blogi lugenud ja ütles sellepärast, aga teine ütles täiesti ise vabast tahtest ja tegi kohe mu tuju heaks. Okei, see esimene tegi ka tegelt tuju heaks, mis sest, et ta ise poleks elusees mulle nii öelnud.

Sain täna päris mitu tundi päeval magada ja ärgates kohe tundsin, et etenduse arvustus tuleb ära teha kas nüüd või mitte kunagi. Tegin ära. Uhke.

Soome õps on JÄLLE ühe sisse pannud tegemata töö eest ja ajab närvi mind. Ma ei saa aru, kas tal on vaja mu vanemaid traumeerida selliste hinnetega? On lohh.

Ei, aga koolis on kõik tore ja armas ja eriti hea on see, et saan näha oma RUTTI, keda igatsen igal minutil, mil ma teda ei näe! Ta on juba mu elu mõtteks saamas! Ainult temast räägikski, aga ei taha, et minust imelikult arvataks.

Miks mitte midagi HAIGELT põnevat ei juhtu?

Triin