...

Ma ei saa üldse aru, miks ma kirjutan, ma alles kahe kuu eest ju kirjutasin?!?!?
Aga kuna ma olen ilmselgelt haige, siis nagunii midagi paremat teha pole ja andke andeks, aga õppimiseks nüüd ka erilist tuju ja tahtmist pole, eriti kui kõige suuremat muret teeb soome keel, kus mul on kaks tööd tegemata ja veel mingi jutustamine ja... wtf??? Mul on kahtlaselt kindel tunne, et Sahku õpetab meid sama kava järgi, mis Miina Härmaski. Aga ilmselgelt ei taha ma õppida nii palju kui Härmas, muidu ma oleksin ju sinna jäänud!?! Ja eriti haige ongi see, et me ei saa keskenduda tähtsatele PÕHIAINETELE, sest kogu aeg on mingi fcking SOOME KEEL ( :S :S :S :S ) ja siis imestatakse, et miks on tegemata jne. MA EI TAHA KRDI TERVE NÄDAL MÕELDA SOOME KEELELE!!!! Okei, see sai nüüd öeldud...
Mis veel... Aaa, tähtsündmus oli muidugi see, et mul käis kiirabi. Kohe päris ehtsad kiirabitädid, helendavad kombekad seljas ja süst kaasas ja jalanõudega tulid tuppa ka. Kuna mul olid nii kohutavad krambid kõhus ja ma oksendasin ja värisesin külmast nagu Antarktikale sattunud kanaarilind, siis ei jäänud Raidol muud üle, kui kiirabisse helistada. Pärast seda süsti, mis nad tegid, pidi asi paremaks minema. Aga ei läinud. Asi läks hullemaks, nii et ma piinlesin tundide kaupa valudes (kusjuures, see kõik oli öösel(või pigem varahommikul)) ja mis mind lõpuks aitas, nii et ma sain magama jääda? Vana hea 500 mg Ibumetin. Magada sain küll paar tundi, aga siis pidin ma ju lõpuks üles ärkama, kuna palavik tõusis juba päris üle 38 ja ma ei suutnud paigal olla, vaid pidin pidevalt jalgadega tõmblema, et end rahustada. Juua ei saanud ega saa ma siiamaani mitte lonksugi, ilma et kõhtu terav valu lööks. Söömisest ärme parem räägigi. See on sama hea kui paastulaager. Asja tipp on veel see, et perearst kirjutas mulle põskkoopa põletiku pärast antibiootikumid ja neid võetakse ENNE sööki. Ja uskuge mind, neid on väga keeruline võtta, kui mingit ENNE sööki ei eksisteeri. Aga ma ei kurda. (Mis siis, et just kurtsin.) Ära ma veel ei sure. (Võib-olla.) Tõenäoliselt mitte. Kuna ma helistasin perearsti nõuandetelefonile (1220 - juhuks kui kellelgi veel vaja peaks minema), siis see tore tädi ütles mulle, mida ja kui palju ma sööma ja jooma peaks, nii et äkki ma siis kunagi saan uuesti värvi näkku tagasi ja püsti tõustes ei pöörita pead nagu Ameerika mägedelt tulnu. Loodame vähemalt, et tänu sellele paastule kaovad mõned lisakilod - mingi kasu võiks ka ju neist valudest olla.

No igal juhul (nagu näha) olen ma vähemalt nii palju vormis, et midagi kirjutada. Tollel kõige hullemal ööl oleks ma tahtnud aknast alla hüpata või vähemalt pikali olles kõndida (ma tean, et see pole võimalik, aga haigetel on igasugused imelikud soovid).

Ja jõulud on lõpuks käes!!! Ma ootasin neid... terve aasta vist. Arvake, kellel päkapikud käivad???

Ma ei tea, minul igal juhul mitte.

Aga ma panin jõulutuled üles!

Triin

Ränk

Mul on vist mingi haige inspiratsioonikriis. Praegu põhimõtteliselt sundisin end kirjutama. Ja eks ma olin selleks võimeline ainult seetõttu, et olen maal ja seega mehest eemal. Laupäeval on kartulivõtt, aga kuna minu jalakene on päris kenasti auklik, siis usaldati mulle hoopis koka-amet. Keegi peab sellest hunnikust kartulist ju mingi sousti kokku ka keetma. Meeldiv.

Sain töölt nüüd lõpuks ilusti lahti. Ülemus oli ikka väga haige inimene (ma tean, et nii ei tohiks öelda, aga ta päriselt oli) ja palk lihtsalt niiiiniiiiii väike. Sellise raha eest ei teeks mõni mees isegi kaks päeva tööd, kuust rääkimata. Suht kergendus. Õnneks ema lubas rahaliselt toetada ja no, mul on ju Raido ka.

Raido tädi kutsus teda jõuludeks New Yorki. Tädil on Manhattanil oma ilusalong ja ta lubas mehel kõik piletid ise kinni maksta. Raido veits põdes, et ta ikka ei tea, kuhu väravatesse minna ja ei oska eriti inglise keeltki ja rääkis sellest oma tädile ka. Too ütles, et Raido võtku siis mind ka kaasa. Mul oli nii, et :O:O:O:O jessssssssss! Pean nüüd kuidagi lennupiletite raha kuskilt allikatest saama, kuna elamine on koha peal meie jaoks nagunii tasuta. Saaksime New Yorgi tulesid nautida. Eriti äge, et see veel jõulude ajal on! Mu elu unistus on USA-s käia ja kui see nüüd täitub, siis.... ma ei tea kohe.

Raidoga seoses tuli mul meelde, kuidas ta minult ühel õhtul küsis: "Triinu, mis on Edgar Savisaare X-faktor?" Mina vastasin, et ma ei tea ja minu meelest tal üleüldse polegi seda. Raido siis küsis kohe: "Aga mis see X-faktor üldse tähendab?" Tark mees mul. Ma räägin, ega see kutseka õpe pole ikka päris õige.

Ok, ma olen juba oma limiidi ületanud, uni hakkab peale tulema. Pean end suureks kokkamisparaadiks välja magama. (Tegelt liialdasin, ainult vanaema ja vanaisa tulevad meile veel appi.)

Elu on ilus!

Triin

Suht äge mutt olen, et 18. juunil lubasin hakata rohkem kirjutama. Eri nali, eksole. Kes oleks osanud selle peale tulla, et hakkan kaupsis tööl käima ja seega ilmselgelt kogu aeg Tartus viibin ja siin olles on läpakas nagunii kogu aeg mehe käes, nii et mina võin mingitest blogidest ainult unistada. Tegelt oleks mul aega olnud küll, aga tont seda teab, miks ma midagi kirjutanud pole. Võib-olla polegi midagi erilist juhtunud vahepeal.

Igal juhul, jah, ma käin nüüd tööl ja hakkan ilmselt kooli ajal sama tegema. Kahju muidugi, et võrgu trennidest pean loobuma, aga mul vist ei jää muud üle. Täiskasvanu elu on raske...

Juss kolib Raplasse elama ja see tähendab seda, et mina jään jälle üksinda korterisse. Või nohh, Raido elab ka nagunii siin, aga põhimõttest saame kõik aru. Hea, et ta mul on. Ma ei kujutaks oma elu üksinda ettegi. Ma usun, et pooled asjad ei oleks pooltki nii head, kui nad praegu on ja samas arvan, et saaksin oma vanematega poole paremini läbi. Aga see on juba nende enda asi, kuidas nad minusse ja Raidosse suhtuvad.

Praegu hakkasingi tegelikult selle pärast kirjutama, et mees ja Jörg läksid kahekesi linna peale tšillima ja pole ikka veel tagasi tulnud. Mul hakkas kohutavalt igav ja pidin oma aega millegagi täitma. Üksinda magada ka ei saa, seega leidsin oma blogikese taaskord üles. Vot kui tore.

Ma ei hakka parem mainimagi, et varsti hakkab KOOL (nüüd juba mainisingi) ja mulle kohe üldse ei meeldi see mõte. Suht nõmekas, et uut 10.-ndat klassi ei tule, nagu me väga-väga lootsime. Aga siiski, saame oma jõududega ka kenasti hakkama.

Ma olen nüüd mingi mitu lõiku täiesti mõttetut jura ajanud, keda see huvitab? Järelikult pole ikka midagi märkimisväärset toimunud. Uuesti kirjutan ilmselt jälle pooleteise kuu pärast.

Ok, ma loodan, et see oli karm nali.

Triin

Palun ärge mind kõvasti lööge selle eest, et ma vahepeal ÜLDSE kirjutanud ei ole. Läks sassi nohh. (Aron, see kummitab mind Rootsist saati.) Igal juhul on ju ilmselge, et haigelt palju asju on juhtunud ja ilmselge on ka see, et ma ei hakka päris kõigest siin kirjutama.

Mainiks siiski ära teisipäeva (14.06) kui täiesti lampi toimus minu pool väike istumine. Algul helistas Jörg, et tavaiks, ta tuleb minu poole. Kuidagi märkamatult ühinesid temaga Hendrik ja Toomas. Siis helistas Rutt, mu maailm, et mis ma õhtul teen ja kas ma neile juua saaksin osta. Ütlesin neile kohe, et tavaiks, kõik minu poole. Käisime siis vahepeal Raido, Jörgi, Hendriku, Toomase, Ruti, Triinu ja Elsaga poes, kus liitus meiega ka Künter. Jõudsime koju tagasi kui tadaaa, mulle helistas Kevin ja tahtis teada, palju Püssi punane maksab. Muidugi kuulis ta, et mul on ränk lärm ümber ja küsis kohe, et miks ma teda ei kutsunud. No okei. Saabusidki Heinoga minu poole ja no siis läks asjaks. Terve õhtu oli mul oma mehest nii kahju, sest ta pidi hommikul vara ärkama ja tahtis magada, aga mingi haige möll käis ümber. Järgmine kord ma enam niimoodi ei tee talle, luban. Rahvas ilmselgelt eriti palju ei maganud, kui üldse. Hommikuks oli plats siiski suhteliselt tühi.
Ei, mulle sellised istumised meeldivad, laseme edasi.

Eile, ehk siis... reedel, käisin Astra venna Mihkli lõpetamisel. Sai palju süüa ja juua ja... Palamuse peole ja... Kõige parem oli muidugi see, et terve peo ajal vihma kallas nagu oavarrest ja me olime totaalselt läbimärjad. Minu pesu oli ka igal juhul vihmast ligunenud. Võtsin selle kohe seljast. Ok-ok, nii ei olnud.

Igal juhul oli mõnus. Üldse suvi on mõnus.

Tahaks tegelt haigelt palju asju teha ja igal pool käia jne, aga samas tahaks Tartus olla KOGU AEG, sest seal on muska ja seal on enamus sõpru ka. Nii, et ma jooksengi siin nüüd edasi-tagasi ja üritan end kõigi jaoks saadavaks teha.

Nüüd äkki kirjutan veits rohkem ka.

Triin

Mina, Triin Välb, kinnitan isiklikult, et olen täie elu ja tervise juures.

SUVI ON!!!

Tallinnnnnnn

Käisime Ruti ja Triinuga reedel Tallinnas. No Tankler ja mõned 11. klassi õpilased ka ühinesid meiega hiljem. Hommikul kell 5 ärgata polnud tegelt üldse nii hull, kui ma arvasin, eriti arvestades seda, et Jussi sõbrad läksid eelmisel õhtul alles millalgi enne kella ühte ära. Kartsin, et see seab ka minu päevale teatud piirangud, aga polnudki päris nii. Rongi peal sai loomulikult nalja kõvasti ja magada ja muusikat kuulata ja kohalejõudmist oodata ja tont teab, mida kõike veel. Esimene sihtpunkt Tallinnasse saabudes oli loomulikult vanalinna mäkk. Triin lubas meile giidiks olla, kuna ta TÄPSELT teadis, kuhu minna. VÄIKSE ringiga jõudsime tegelt mäkini küll jah. Ilma temata rändaksime Rutiga ehk siiamaani vanalinna kitsastel munakivitänavatel. Mäkis jõudsime järeldusele, et Tartus on ikka kõik parem. Sõime päris haigelt palju ja tekitasime omale hunniku kandikuid ka, et lahedam oleks. Pärast mäkki oli veel veidi aega enne, kui Tankleriga kokku pidime saama ja otsustasme Virukasse minna, et seal chillida, hängida, grillida ja mängida. Ja vetsus ka käia. (Ma tean, et see ei läinud riimi.) Kujutate ette, et seal maksab "tualetis" käimine 20 senti? Nagu mida veel??? Kuhu me niimoodi jõuame? Vetsu igal juhul mitte. Aga meie ikkagi jõudsime, sest me oleme Tartust ja meil raha on. Olime koguni nii turististunud, et küsisime Viruka infolauast, kus asub Päevalehe toimetus. Kaart anti ka ja puha. Aaa, millalgi kunagi käisime kuskil pargis ka ja tegime pilte. Jah, ISE tegime, sest me oleme Tartust ja suudame isegi selliste võimatute asjadega hakkama saada.

Päevalehe toimetuses oli nii mõnusalt hubane ja inimesed olid ka hästi armsad ja rõõmsad kõik. Sain teada, et kui mul suur soov on, siis võiksin sinna isegi suvereporteriks saada. Kaalun seda tõsiselt. Pärast seda läksime Postimehe ja Elu24 toimetusse ja no see oli täiesti teisest puust. Okei, suurus suuruseks, aga seal oli nii vaikne ja ametlik ja kõik olid selliste surnumatjate nägudega, et mul tekkis nende emotsionaalse seisundi pärast tõsine hirm. Inna-Katrin Hein osutus tegelikult lõppkokkuvõttes täitsa meeldivaks inimeseks, kuigi ma tema Elu24 artikleid väga ei hinda. Edasi läksime Kanal 2 stuudiosse, mis asub Postimehega samas majas. No täitsa lõpp kui äge seal oli. Suht naljakas mõelda, et nad teevad Reporteri valmis mingis väikeses nurgakeses, kardin selja taga rippumas. Saime ilmateate ja horoskoobi lugemist ka vaadata. Peep on tegelikult ikka üks väga ennast täis ja uhke inimene, aga ma hindan tema oskust end televaataja jaoks meeldivaks ja naeratavaks teha. Ja tegelikult täitsa vahva, et ta võttis vaevaks meiega rääkida nagu inimene inimestega.

Kui stuudiost välja läksime, hakkas Tankler pastakaid, helkureid jms asju jagama, mis meile erinevalt poolt antud oli. Kui ta kaelapaelu pakkus ja keegi neid võtta ei tahtnud, siis pani ta küll ühe aasta killu: "Muidugi, need on ju nii 2007." Me pidime Triinu ja Rutiga krambid saama ja pärast kui emale rääkisin, siis ta ka naeris veel tükk aega.
 
Rong hilines tagasi tulles üle poole tunni ja selle pärast läksime emaga ilma kodust läbi käimata Tormasse Gerli Padari kontserdile. Ta on hästi armas inimene ja suhtles meiega kui omasugustega.

Koju jõudes olin ma loomulikult omadega jumala läbi, aga who cares? MSN'is peab ju ikka poole ööni passima.

Täna on JUSSI SÜNNIPÄEV, soovige talle õnne! Sest ta on ju ikkagi mu väikevenna.

Triin

Tubli

Ma olen täna niiiiiii hea laps olnud. Autokooli jätsin minemata, kuna päris palju asju oli vaja ära teha, aga see-eest jõudsin Kikit saksas aidata, tegin soome keele hindelise töölehe ära, otsisin saksa sõnad välja, tegin inglise keele kirja valmis, käisin poes ja tegin Jussile üht tema lemmiksöökidest. Ja jaksu on veel. Saime Jessiga ajaloo tööd ka viied. Suht kõvv. Või nohh, loomulik.

Tegin nii hea söögi, et endalgi raske uskuda.

Elsal varastati kott ära. Suht haige, mis toimub? Põmts terve mu elu on mul kotis, nii et kui see ära varastataks, siis peaksin vist küll enesetapu tegema. (Tegelt ei teeks.)

Sain täna aru, kui palju ma Üllet igatsen. Forsa õpetajad on kõik väga head ja toredad, aga sellist inimest nagu Ülle ei ole võimalik kuskilt mujalt leida. Niinii ootan, et meil mõlemal oleks jälle aega ja et ma saaksin suvel tal külas käia ja ta saaks ise mulle külla tulla ja siis me räägiksime ja käiksime saunas ja jooksime kohvi... Ja kõik oleks nii hea ja rahulik.

Söök on ikka veel haigelt hea.

Tuju rikuti mul ka täna ära... No ma olen ise võib-olla süüdi, aga need, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen selline iroonitseja ja otsekohene. Ja ma ei hakka ennast ju kellegi pärast muutma. Aga täna vist ütlesin natuke valesti miskit. Olen paha jah...

Mamps pani tarka jälle. Helistas MINU telefoni peale, Juss võttis vastu, ja küsis Jussilt: "Oled trennist tagasi?" Aga ega Juss ole suu peale kukkunud ja vastas: "Ei, põrgatan palli praegu siin."
Suht blondid momendid sel ema Tiinal aeg-ajalt... Sellistel hetkedel mõtlen alati, et hea ikka, et ma isasse olen.

Taldrik sai ka tühjaks. Kiidan kokka.

Triin

Lubadused

Okei, ma vist ikkagi ei suuda siia iga päev kirjutada, nagu ma algul suure suuga lubasin. Ei ole lihtsalt aega ja ma olen pidevalt niiiiii unine. Kui võimalus on, siis magan pärast kooli (nagu tänagi), aga see tähendab seda, et ma lähen õhtul jälle liiga hilja magama ja nii tekib nõiaring. Kevadväsimus vist (vihkan seda sõna).
Eile olin ekstreemselt tubli ja vastasin matemaatika töö ära, mis mul juba mingist kaugest minevikust tegemata oli. Pool tundi passisin, kuna mul ei tulnud sektori pindala ja ümbermõõdu valemid meelde, aga lõpuks õps aitas veits ja täiesti hull, kui lihtne see tegelikult oli. Autokoolis oli ka liiklusmärkide kohta test ja ma sain 7 õiget 15st. Suht kõva. Ma polnud kõige hullem. Mõnel tüdrukul viskas ikka 4 ja 5 ka. Nii et ma oma seitsmega olin naistest üks parimaid.
Tänane inka töö oli mingi täielik crap. Saime lehed kätte ja esimene emotsioon oli "WTFFFFF????" No kust sellised asjad üldse välja karanud on? Oleks õpsile paar paremat sõna ehk öelnud, kui ta koolis oleks olnud. Aga ei olnud. Keijo sai Sahkult vist mingi 17 korda selle eest noomida, et minu poole vaatas. No, who cares? Äkki me ei suuda tund aega üksteist vaatamata istuda?
Aga reedel on Tallinnasse minek koos Ruttmusirullkallikesega ja Triinmuarmsakesega. Lähme juba mingi 6:39 rongi peale, et saaks päälinna õhku nuusutada ja sealses mäkis käia. Väga kõvv ju. Aga mineku point on tegelikult Kanal 2 stuudio ja Postimehe toimetuse külastamine. Jumala põnev mu meelest.
Juss laseb Eminemi laule ka. Mõnus feeling... ja üldse on hea olla.

Triin

Ma ei ole mingi sadamiljon päeva kirjutanud ja kujutage ette, isegi Kevin juhtis tähelepanu sellele, nii et ma TÄNU TEMALE nüüd kirjutan.
Ma isegi ei mäleta, mis vahepeal toimunud on... Eile olin tubli ja tegin soome keele järeltöö ära. Ja hispaania keele tööga sain ka täitsa hakkama. Uhke. Pärast kooli oli mul (nagu alati) hull unekas, aga muska avastas, et ma võiks tema poole minna ja ega ma kade ole. Läksingi. Mõtlesin, et olen ilusti Ühikarottide ja Kättemaksukontori jms asjade ajaks kodus, aga tutkitki. Jõudsin alles millalgi pärast kümmet ja siis hakkasin Eurovisiooni vaatama. No puhas saast kõik. Õhtu tipphetk oli ilus Rootsi laulja. Tolle paneks küll omale tuppa seisma ja siis vaataks kasvõi päev läbi. Kusjuures juba eelmisel aastal kui see kutt Rootsi punkte edasi andis, siis ma vaatasin, et osssssaaaaaa, mis mees ja üritasin teada ka saada, mis ta nimi on. Ja tadaaa, sel aastal laoti ta nagu kandikul kogu Euroopa ette. Meeldiv.
Tulin täna bussiga Tormasse. No väga haige oli KAKS TUNDI loksuda. Bussijuht vahepeal käis üldse bensiini ostmas. Ime, et poodi õlut tooma ei läinud. (Seda on ka ühe korra juhtunud.) Aga tore oli nii vara koju jõuda. Nüüd olen pühapäevani Anette ja Kaarliga kodus, sest ema on kuskil koolitusel ja Juss on laupäeva õhtuni Ernal. Homme õhtul tulevad Aron ja Astra ka siia. Väike grill ja vessar ja jook jne. Batuut ka loomulikult. (Pudivere tuleb kohe mõtteisse...)
Uurimistöö sain kohe täitsa valmis, juhhheiii!

Elu on ilus!
Triin

Kevad on...

Üks parimaid Rihanna laule. Kirjeldab KÕIKE.

Aga mul on jälle hea tuju, sest kõik on nii ilus. Ilm on ilus ja inimesed minu ümber on ilusad ja tunded on ilusad ja... läks veits emotsionaalseks ära.

Täna pidime alles teiseks tunniks kooli minema ja see oli ÜLImõnus, sest jeiii, magada sai. Samas päev venis eriti aeglaselt, kuna ilm oli super ja kohe ÜLDSE ei tahtnud klassis passida. Sellistel päevadel nagu täna, on tõesti tunne, et me oleme sunnitöölised.

Pärast kooli läksime Cätu ja Elzariga Metrosse. Nemad võtsid traditsioonilised wrapid ja friikad, aga mina tahtsin kana-fetajuustusalatit proovida, sest Big Beni oma mulle HULLULT meeldib. Otsustasime, et lähme parki sööma, kuna niinii soe on ju. Cätu avastas, et jube lahe on kõvasti igast rõvedaid hääli teha ja eriti tore on siis, kui publikut ka leidub. Vähe me ei naernud, mkmmm.

Siis enne viite läksin kinno "Punamütsikest" vaatama klassi omadega. Jess helistas mingi viimasel hetkel, et ohh, ma ei tulegi ja mul oli nii, et aaaaa, lähen siis üksi. Olen alati ise hakkama saanud, saan nüüd ka. Aga juba enne Taskut nägin Marist, Kellit ja Kerlinit ja läksin nendega sisse ja siis juba olid Triin, Rutt ja Elzar ka seal ja küsisid, kas ma tahan nendega grupipiletit osta. Ofc et tahtsin. Nendega koos olles pole võimalik, et naerda ei saa. Ma usun, et kellegi matustel teeks nad ka sellist pulli, et isegi surnu muigaks. Igal juhul film oli suht "Twilighti" wannabe, aga siiski suht hea. Ilusaid mehi nägi ka päris palju. Pärast kino avastasime, et liiga vara on veel koju minna ja suundusime hoopis kesklinna Fastersi poole. Kanawrapid pihku ja kohe oli hea olla. Triin ja Rutt lahkusid meie seltskonnast, kuna Triin hakkas jubedalt blokkima, aga õnneks Elzar jäi minuga ja läksime Kaupsi kõrvale pinkidele oma wrappe sööma. Põmts iga inimene, kes mööda kõndis, oli vist Räpinast või siis lihtsalt Elzari tuttav. Jäi selline mulje. Pärast läksime koos bussijaama ja siis juba kumbki oma teed. Koju jõudes hakkas Triin kohe ÕPPIMA, sest et... tuli selline tuju. Vahel olen ju tubli ka. 

Homme on tähtis päev. Ma lähen soome keelt vastama.

Triin

Arvake kes sai oma uurimistöö täiesti valmis? Ega muidu polekski saanud, aga õps oli meili saatnud, et õuuu, 10. mail on esitamistähtaeg, tahaks mustandit näha. Mul oli nagu wtff? Kust see nüüd tuli? Aga mis seal ikka, hakkasin kohe oma tööle viimast lihvi andma. Ja valmis ta saigi. Uhkust on nüüd päris tükiks ajaks vist. (Nii kauaks, kuni õps mu töö maha teeb.)

Nädalavahetus on päris tegusalt läinud. Reedel sain emaga Tormasse ja läksime kooli emadepäevakontserdile. Anette esines seal mingi saja asjaga ja tegelt oli üldse tore vanas koolis käia. Nägin Üllet ja ta oli niiiiii rõõmus, et ma läksin. Mina olin ka rõõmus loomulikult. Igatsen teda ikka sajakümnega, aga õnneks tuleb kohe suvi. Pärast kontserdit läksime Saarele vanaema-vanaisa pulma-aastapäevale. Vanaema ALATI teeb HAIGELT head süüa. Ma pean oma lähimad sõbrad lihtsalt sinna viima. Vana klassiga olen seal juba kaks korda käinud.
Laupäeval mõtlesime, et teeme väikse tööpäeva ja Juss pani uue batuudi üles jne, aga lõpuks otsustasime, et lähme Saarele ja Maarjasse ning tähistame emadepäeva juba ära, kuna täna oleks jube kiireks läinud. Saarel loomulikult jälle oli haigelt hea söök ja Maarjas tegime Angelicaga pulli nagu tavaliselt. No elusees ei oleks unistanud, et omale nii ägeda onunaise saan. Me oleme ilmselgelt pere kaks musta lammast ja meist räägitakse kõige rohkem taga. Aga pole midagi, me paneme hullemini vastu.
Täna hüppasin päev otsa Anette, Kaarli ja Kaisaga batuudil. Suutsin omal mingi jalalihase ka ära tõmmata loomulikult. Ja palun mitte naerda selle üle, et ma 4-, 6- ja 7-aastasega koos hüppan eksole. Ma olen südames veel noor jne.
Pärast hüppamist läksime kella kolmeks Jõgevale, et Anette esinemist vaadata. Laulsid mudilaskooriga emadepäeva kontserdil. Sealt tulime otse edasi Tartusse ja siis kohe Kaupsi ofc. Ostsime Anettele mingi meganunnu väikse kleidikese ja ma sain omale uued jalanõud. Edasi mõtlesime kuskile sööma minna ja vaatasime, et see Dedi tundub seal täitsa viisakas koht. No, mina ja Juss ladusime omale söögid kohe letti, aga ema avastas, et tal pole kõht tühi, kuna olime kodus just suitsukala söönud (kalaonu käis külas) ja Anette ja Kaarli menüüd (friikartulid või pelmeenid) seal ei pakutud. Okei, me siis sõime Jussiga oma kõhud ilusti täis ja edasi läksime mäkki, kuna ema ja väiksed olid ju puhta näljas. Kohe telliti lasteeined ja kõigile McFlurryd ja mänguasjad ja teemad. Anette üritas oma juustuburksi mulle sokutada, aga ausalt, ma ei ole kummist. Isegi mu lemmik McFlurry käis üle jõu. Okei, mäki etapp läbitud, oli vaja ju Selkusse ka minna, kuna meil Jussiga siin linnas teatavasti toit eriti ei seisa (see pole minu viga). Mul oli ausalt selline tunne, et ma tahan sealt kohe välja saada, kuna ma ei suutnud toitu lihtsalt vaadata. Ema õiendas veel selle kallal, et ma omale müslibatoone ostsin, kuigi see on tihtipeale  mu ainuke lõunasöök. Kohukeste leti juures õiendas uuesti. Ja siis mahlaleti juures. Ja siis kassas ka. Pluss veel pangaautomaadi juures. (Okei, see on arusaadav.) Selkust ära läksime, siis ma tõesti olin seitsmendas taevas. Kõht on siiamaani haigelt täis.
Homme on klassiga kinno minek. Mulle meeldib. Ja teisipäeval peaksin ühe nunnuga kokku saama. Kui see plaan ikka kehtib. See ka meeldib. Üldse, mulle viimasel ajal meeldivad nii paljud asjad. See on vist hea.

Linnas on mõnus. Jääkski siia kui saaks.

Triin

Nii täppi kõik...

Halb...

Ei, vähe mul ei ole halb olla. Kell on juba pool 4 päeval, aga ma kõnnin ikka nagu vaim ringi. Positiivne. Ühte ma ütlen - asjadega ei tohi liiale minna! Eriti nädala keskel.
Aga eile oli tore õhtu toredate inimestega. Mulle meeldib, kui mu väga head sõbrad, kes omavahel varem tuttavad ei ole, üksteisega hästi läbi saavad ja klapivad. Üks inimene suutis mind loomulikult korduvalt närvi ajada ja teeb seda ilmselt veel, aga las ta olla. Ta vist ei suudakski ilma.
Ootasin eile Jussi kella üheksa aeg trennist koju, kuna ta lubas umbes sellisel ajal tulla. Vaatasin, et kell on pool 10, siis juba 10 ja hakkasin muretsema. Helistasin talle ja naisehääl ütles, et valitud number on ajutiselt suletud. Ma läksin päris paanikasse, kuna Annelinn on ju teada-tuntud kant. Visati veel nalja, et raudselt Juss jookseb praegu mingite pättide eest mööda linna ringi. Aga pange tähele, ega asi päriselt sellisest olukorrast väga erinenudki. Mingi 10 läbi tuli siis Juss koju ja ma muidugi hakkasin kohe õiendama, et miks ta telefonile ei vasta ja kus ta oli. Ja mis välja tuli? Talt varastati A.Le.Coq spordihoones LUKUSTATUD KAPIST telefon ja käekell. Ühel poisil tuli oma iPodiga ka hüvasti jätta. Väga hull, kus me elame??? Minu jaoks on see suht arusaamatu asi, et varastatakse. Kuigi ma olen VÄGA umbusklik, usun ma veel inimeste headusesse. Aga see usk hakkab tasapisi kuskile haihtuma...

Kella kuue aeg tuleb Kaili siia ja hakkame koos sõbralikult videot monteerima. Ma ei ole sellel alal tegelikult mingi eriline proff, aga loodan Kailile.

Homme ei pea kooli minema (mitte, et ma seal täna käinud oleks) wiiiiiiiii! Võiks ju täna õhtul juba maale minna, aga kuna video tahab monteerimist, siis tuleb linna jääda. Aga mul pole midagi selle vastu.

Üks uudis veel - TRIIN VÄLB SAI FÜÜSIKA KÕIGE SUUREMA TÖÖ VIIE! Puhas intelligents. Küsige minu käest, kuidas maa tiirleb ja pöörleb, seletan peensusteni lahti.

Tee on hea, jooge teed!

NB! Mul on nüüd köha ka. Tasuta sain.

Triin

Rõõm

Hea on olla. Nii rahulik ja kindel ja mõnus. Ja ma arvan, et seda tunnet tekitab üks kindel inimene, kellega ma alles hiljuti tuttavaks sain. Ta on nii nunnu ja tore ja kena ja... üldse, kevad on vist käes.

Pärast seda, kui kirjutasin, et poisid ei ütle mulle kunagi, et ma ilus olen, ütles KOHE kaks poissi seda. Üks neist oli mu blogi lugenud ja ütles sellepärast, aga teine ütles täiesti ise vabast tahtest ja tegi kohe mu tuju heaks. Okei, see esimene tegi ka tegelt tuju heaks, mis sest, et ta ise poleks elusees mulle nii öelnud.

Sain täna päris mitu tundi päeval magada ja ärgates kohe tundsin, et etenduse arvustus tuleb ära teha kas nüüd või mitte kunagi. Tegin ära. Uhke.

Soome õps on JÄLLE ühe sisse pannud tegemata töö eest ja ajab närvi mind. Ma ei saa aru, kas tal on vaja mu vanemaid traumeerida selliste hinnetega? On lohh.

Ei, aga koolis on kõik tore ja armas ja eriti hea on see, et saan näha oma RUTTI, keda igatsen igal minutil, mil ma teda ei näe! Ta on juba mu elu mõtteks saamas! Ainult temast räägikski, aga ei taha, et minust imelikult arvataks.

Miks mitte midagi HAIGELT põnevat ei juhtu?

Triin

Nii imelikult pikk päev on täna olnud. Muudkui venib ja venib. Hommikul 6.20 ärkamine on tegelt ikka päris ränk, sain sellest aru alles peale kaheksat kuud kooliskäimist. Hea, et nüüdki taipasin.
Esmaspäevahommikune kunstitund on suht enesetapp, sest seal tunnis on täiesti reaalselt võimalik igavusest lihtsalt ära surra. Vähemalt sain töö nelja, kuigi ma polnud ABSOLUUTSELT mitte midagi õppinud. Aga nohh, ega andekust ei anna häbeneda...
Eriline andekus on see, kui hakata mata tunnis lampi Mia laulu "Ingel mu kõrval" laulma. Jessica vaikselt pinises seda ja ma pidin loomulikult kohe sama tegema. Väga haigelt hakkasime naerma ja klassijuss ilmselt tegi asjast omad järeldused.
Autokoolis oli ka raskusi naeru kinnipidamisega, kui teooriaõps ütles: "Kui politseinik ametimärgi või -dokumendiga suudab tõestada, et ta tõesti on politseinik, siis ei pea ta vormi kandma. Kandku või ujumispükse." Asja iva oli selles, et mina kohe hakkasingi tee ääres juhte kinni pidavat ujumispükse kandvat politseinikut ette kujutama ja vähe see ei ajanud naerma? Ümberringi kõik võõrad inimesed ja ma kihistan seal nagu väike plika. VÄGA MARK. Aga pole hullu, kaks minu kõrval istuvat poissi panid üldse vahepeal mokatubakat alla, nii et ma polnud veel kõige veidram.
Andsin just ühele poisile variandid, et kas ma olen piisavalt ilus/hea iseloomuga/naljakas ja ta ütles, et ma olen väga hea iseloomuga. Ei no tänks!! Kui tüdrukule ei öelda esimese asjana, et ta on ilus, siis on asi selge ju. Üldse ütlevad ainult tüdrukud (väga head ja lähedased sõbrannad tegelikult), et ma olen ilus. Sennu vahel paneb mind lausa punastama sellega. Aga poisid kohe üldse ei ütle. Ainult välismaalased. Nojah...

Täna ei juhtunudki rohkem midagi...

Triin

Nii hea

Ma võiksin praegu kõiki kallistada ja suudelda! Kõiki! ABSOLUUTSELT KÕIKI!

KAPRAL JÄETI ELLU! Ma arvasin, et see on täiesti asjatu lootus, aga ema tuli loomaarstilt tagasi ja ütles jumala vaikselt ja rahulikult: "Koer jäeti ellu. Saab sügiseks terveks küll." Ma oleks tahtnud sealsamas hüpelda ja hõisata, aga see pole meie peres just eriliseks tavaks. Ma kohe tunnen, kuidas nüüd kõik jälle korras on ja tuju tõusis ka 120%.

Kui muidu ei helista vahel keegi mulle päevade viisi, siis täna öösel sain kohe päris mitu kõnet. Kõigepealt helistas Cätu millalgi enne kahte. Ja siis ta helistas umbes poole tunni pärast uuesti. Aga sõbrad võivadki mulle igal ajal helistada, selleks ma ju olemas olengi!
Aga kella poole kuue aeg helistas mingi kutt ja küsis Harrit. Ma ei tea, mitmes inimene ta oli, kes on minult just sellelt numbrilt Harrit küsinud. Kuidas see võimalik on? Ma ju ostsin selle Zen'i kaardi poest, seda numbrit ei tohiks kellelgi teisel olla. Ja ma ei tunne ka ühtegi Harrit. Igastahes rääkis see kutt mingit muud juttu veel ja küsis, kus ma elan ja mis nimi jne. Ime et külla ei tahtnud tulla. Minu ema une rikkus ta igal juhul ära.

Kohe-kohe on Astra juurde minek ja ISEGI JUSS tuleb kaasa. Tehke kuskile rist nüüd. Tõotab lõbus istumine tulla!


Triin

Hetked...

Nii kohutav on vaadata, kuidas miski meie ümber, meie ligiduses, meile lähedal hävib.

Käisime ema ja väikse õe-vennaga Näduvere parki riisumas nagu igal kevadel ja kui töö juba tehtud sai, nägime järsku eemal Torma pool suurt tossupilve. Marju veel ütles, et misasja, kas Luule panigi oma lõkke põlema, et pidi ju homme panema. Sõitsime siis kodu poole ja hirm rängalt kasvas koguaeg, kuna suits tuli just meie maja juurest. Meil juba põlved värisesid, kui oma tee peale jõudsime ja vaatasime, et täiesti hull, ongi meie maja. Kohale saime, siis selgus, et suits oli ikka kaugemal ja uudishimu (ja hirm ka) oli nii suur, et pidime lihtsalt edasi sõitma. Teeristi hakkasime jõudma, siis ema nägi läbi puude, et miski vana võimla juures põleb ja oligi nii. Ringtall täiesti leekides. Eestis on ainult kaks ringtalli. Üks neist Tormas. Või nohh, nüüdseks siis OLI. Parkisime auto ära ja lihtsalt vaatasime, kuidas tuletõrjujad olid täiesti võimetud. Nad ei saanud muud teha, kui ainult kõrvalasuvaid hooneid märjaks kasta, et need põlema ei läheks. Talli päästa nagunii enam poleks saanud. Vanasti oli Tormas oma tuletõrjeauto, aga RIIGIL POLNUD ENAM JU RAHA SEDA ÜLAL PIDADA ja nüüd on tagajärjed käes. Ajalooline hoone on lihtsalt hävinenud. Kurb. Tõeliselt kurb...
Pidime seda katastroofi tund aega vaatama, kuna politsei pani tee kinni ja me ei saanud enam koju tagasi. Lõpuks läksime ikka kuskilt hullu ringiga. Siiamaani on nii kohutav tunne sees.

Peame vist homme Kaprali magama panema... Ta jalg on lihtsalt nii jõhkralt haavatud, et seda ilmselt ei saa enam parandada. Kõik liha ja kondid paistavad. Viime ta homme arsti juurde. Kui annab midagi päästa, siis loomulikult ravime ta terveks, aga kui ei anna siis... saab kõvasti nutta. Ta on väiksest peale meie oma olnud ja koos meiega kasvanud. Ja nüüd võime tast lihtsalt ilma jääda... Juba praegu tulevad pisarad silma ja on ju üldteada tõde, et MINA nutan ülimalt harva. Selle ühe korraga saabki arvatavasti aasta norm täis.

Ega mu terve päev nüüd ka nii masendav pole olnud. Päeval sain linnas Cätuga kokku ja käisime koos mäkis. Enne seda ikka kaupsis ka ja lasime omale lõhna peale ja määrisime igast kreeme kätele jne. Muidu ei kõlba ju mäkki minna. Ta on ikka nii muska mul. Meie puhul on täiesti normaalne, et me naerame koos ja siis jälle nutame koos (või nohh, mina niisama nuuksun). Ja öelgu keegi veel, et nii lühikese ajaga ei leia tõelisi sõpru. Sest mina leian.

Olukord on hetkel päris masendav, aga homme õhtul lähme Astra juurde volbripidu pidama ja seal saab ehk veits pingeid maandada. Aron lubas ka meid oma kohalolekuga õnnistada. Võib isegi juhtuda, et Juss leiab tee linnast maale üles. Kuigi tema puhul võib kõikide ideede lõppu küsimärgi lisada.

Kevad on mõnus.

Triin

Niiiiii mõnus oli Ruti, Triinu ja Elsaga istuda. Nad on kõik julmalt ägedad ja me oleme tegelikult hullult sarnased. Naerame mingite lambikate asjade peale ja need meie naljad... Ma arvan, et võõrastel inimestel jääb küll mulje, et me oleme poolearulised (mühatuse koht). Ja üleüldse on ainult kaks varianti - meid saab kas armastada või vihata. (vihake nüüd kõik!)
Sõime friikaid (mida ma ei söö) ja küüslauguleiba ja tõmbasime vesikat. Mingi hetk astusid Kevin ja Karl ka uksest sisse ja istusid lihtsalt keset tuba maha. Nojah, ega ma kade pole, las poisid olla. Said vähemalt oma käed puhtaks pesta. Üldse, mulle meeldivad külalised, eriti kui need on lahedad külalised, aga Jussil vist viskab vahel kopa ette, et mul JÄLLE keegi tuleb. Astra, Cätu, Miku ja Kevini jaoks võiksin vist juba eraldi võtme teha, et nad igal hetkel sisse saaks.
Mõnus oli. Selliseid õhtuid võiks palju-palju-palju-palju rohkem olla.

Triin

Väga hull, kui segaduses ma olen. Mõnest inimesest ei saa ikka üldse aru.
Aga see on nii mõttetu teema, et jätan selle hetkel sinnapaika. Peale minu nagunii keegi ei mõika asja.
Koolipäev oli küll täna ikka eriti lõtv. Esimene tund- saksa keel ja mingi pornofilmi vaatamine. Tegelt oli väga huvitav, aga asja iva oli selles, et keegi ei saanud sõnagi aru, mis seal räägiti. Jälgisime ainult pilti. Ja nohh, oli ka, mida vaadata. Ok, teine tund oli hispaania ja Haljaste ei vaataks elusees meiega mingit filmi, vaid ikka tõsine töö peab käima koguaeg. Aga ta on hea õpetaja. Oma lemmikutesse suhtub alati hästi. Tavaiks, kolmas-neljas tund soome keel. Oime juba mingi 10 min oodanud, kui järsku hüppas rekreatsiooni grupp sisse ja teatas, et meil on tunnid koos. Mingi õppefilm pandi jälle mängima, sest õpsidel oli ilmselgelt muud tegemist. Üldse Sahkul on pidevalt mingit tegemist. Aga ega ma ei kurda. Edasi mata, kus me juba teadsime ette, et meil on mingi asendusõps ja too küsis, kas me teame, mida me tegema peame. Terve klass (v.a. Kaili) loomulikult noogutas üksmeelselt, kuigi tegelt polnud meil õrna aimugi, mis ülesanded ära tuli teha. Kasutasime siis seda aega selleks, et klassi trippi arutada. Tahame koos 11.-ndikega Saaremaale minna ja ma LOODAN, et see tahe reaalsuseks ka saab. Kuigi igast blokkijaid on alati ees. Tunni lõpus järsku õps avastas, et oii, kontrolltööd tuleb kätte anda ja siis neile mingi vigade analüüs teha jne. Vaene Kaili, ta pidi vist mingi pool tundi ilma õppimiseta istuma ja kujutan ette, et tema jaoks oli see hullem kui põrgupiinad. Edasi eesti keele tunni alguses avastasime, et tahaks välja minna ja kuna õps oli just närvi aetud rängalt sellega, et meile ei antud arvutiklassi, siis ta oli nõus ka. Võite ette kujutada, et mingit tõsist tööd seal ei toimunud, vaid ajasime niisama õpsiga juttu ja poisid viskasid särgid ka seljast ära, et päikest võtta (minu päeva tipphetk!!!) Uurimistööde tund on alati lohva värk olnud, aga geograafia õpsi loomulikult ei kottinud see, et õues oli nii ilus ilm ja meil oli 8. tund ja mis meil kõik veel häda ei olnud. Värvilise metallurgia osa pidi lihtsalt 28. aprillil läbi töötama ja tont teab, mis oleks võinud juhtuda, kui me metallurgia pisiasju poleks teada saanud. Kõige tipuks ei lasknud õps meid kolm minutit enne tunni lõppu ära, kuigi MEIL OLI KÕIK VALMIS ja me lihtsalt passisime seal. Ütles, et pole teil vaja bussi peale jõuda, käige jala. Ei no, wtf?? Käigu ise jala.
Igal juhul otsustasime Ruti, Triinu ja Elsaga kerge istumise teha. Väike vesikas ja jutt ja nali jne. Sest nad on niiiiiii lahedad!
Okei, pärast kirjutan veel, sattusin vist soone peale, juhheii!
Triin

Hästi lühidalt minu tänasest päevast, kuna tegelikult mul polnud plaanis üldse kirjutada, aga autokoolist tulles ma sain elu šoki ja nüüd lihtsalt on närvid nii krussis, et kohe pean miskit ütlema.

No päev oli nagu päev ikka. Füüsikas mingi eriti haige töö ja geo tunnis Keijo haiged naljad, mille üle kõik alati lihtsalt peavad naerma. Mina nende hulgas. Kui koju läksime, siis nägime Randoga mõlemad, kuidas must kass üle tee läks ja Rando veel ütles mulle ka, et vaata,  must kass läks. Ma käskisin tal kohe kolm korda üle vasaku õla sülitada (olen ebausklik, andke andeks nohh), aga ta ütles, et ei usu sellisesse asja. Ma ikka salaja seal sülitasin siis ja lugesin oma kolme korda kokku ning lootsin, et äkki hoian niimoodi hullema ära. Vist hoidsingi. Igastahes pärast autokooli tahtsin nr 20 bussi peale minna ja vaatasin, et ahhaaa, 8 minutit on veel aega, jõuan kähku poest saia tuua. Tõingi ja jõudsin TÄPSELT tagasi, aga krdi buss oli juba eest ära sõitnud. Vähe ei ajanud närvi või mis? Igastahes jäin sinna siis ootama, kui mingi viie minuti pärast tuli nr 3 buss ja ma olin mega õnnelik, et jess, ma ei peagi pool tundi passima. Aga nr 3 viib sinna Veeriku Selveri juurde ja seal on vaja üle raudtee tulla. Big deal ka eksole. Juba kaugelt vaatasin, et ahhaa, tõkked on ees, foor vilgub ja kelluke tiriseb. Vahepeal läks siis see rong ära ja täpselt siis, kui mina raudtee äärde jõudsin, läksid tõkkepuud UUESTI ette ja foor hakkas vilkuma jne. No aga mind pole need foorid jms asjad kunagi eriti kottinud ja ei viitsinud oodata ka, vaid hakkasin kohe üle minema. Seal oli mingi sada rongi parajasti ära parkinud ennast ja ma ausalt ei tabanud pointi ära, et milline neist rongidest nüüd tulema hakkab. Kõnnin kiirelt-kiirelt üle rööbaste, astun juba eelviimaste peale, kui järsku vaatan vasakule, ja wtf, sealt tuleb kiirrong. Hüppasin mingi elukiirelt tagasi ja taganesin nii palju kui ruumi oli, et mitte teise rongi alla jääda. Kiirrongi juht veel viipas mulle näpuga. Teate küll nagu viibatakse, kui öeldakse väikestele lastele: "Ai-ai, küll sa oled paha laps." A mida tegin mina oma šokiseisundis? Noogutasin ja NAERATASIN onule. Ta vist vaatas küll, et ma olen otse kuskilt vaimuhaiglast tulnud.
Vähemalt oli see elu õppetund. Järgmisel korral vaatan vasakule ka, kui raudteed ületan.
Musta kassi needus on olemas, kartke kasse!!! (okei, läks veits dramaatiliseks)

Triin

Eriti kõva ilm on täna väljas. Tegelt mulle nüüd nii väga ka ei meeldi see kuumus, sest aeg on selline, et mingeid lühikesi riideid selga panna oleks ju megaimelik ja siis ongi koguaeg palav nende kasukatega ringi käies. Ja soeng läheb ka sassi. Aga ega ma ei kurda, igastahes parem kui -25 C külma. Olen positiivne inimene, tean.

Laulupidu oli küll ülikipa. Niiiii palju rahvast ja hull sebimine ja tuttavad näod jne. No põhimõtteliselt võib ära öelda, et see oli tõeline joomapidu. Aint, et mina olin kaine ja siis oligi vahepeal suht imelik seal ringi tuiata, kui inimesed kõik ümberringi kilavate silmadega vastu tulid. Mingi poole 12 aeg sai pidu läbi ja siis tulime Astraga koju. Pidime Aronit ootama jääma, aga Astra suht kohe vajus ära ja mina läksin duši alla. Siis järsku hüppas Juss mingite sõpradega sisse ja küsis, et kas Six vetsu võib tulla. Ma hüüdsin, et halloo, ma olen alasti siin ju, aga Six teatas, et talle paljad naised meeldivad. Saan aru, kellele ei meeldiks, aga ega ma mingi muuseumieksponaat ei ole. No igal juhul kõik need kutid läksid siis kuskile edasi ja mina sain end rahulikult ikka ära pesta. Aga pärast seda polnud mingist magamaminekust lõhnagi. Asja point selles, et inkas oli vaja mingi riigi kohta esitlus teha ja öölaulupeo tõttu ei saanud me seda Jessicaga valmis. Kõige tipuks Jess veel helistas, et ta ei tule kooli ja üldse ta oli omadega suht kapsas. Ma siis hakkasin seda esitlust Prezis valmis vorpima. Tegelt ma sain selle jumalast ruttu tehtud, mingi enne kella ühte olin omadega mäel, aga alati õhtuti hilja ma millegipärast räägin ühe kindla inimesega msn-is ja eilne polnud ka mingi erand. Lihtsalt jutt klapib kuidagi. Või nohh, minu jaoks klapib, tema kohta ei oska öelda. Aga noo, poole kahe aeg sain siis ka lõpuks sõba silmale, sest Aron läks veel jooma kuskile ja pidi hiljem tulema. Tuligi hiljem. Kella 3 aeg, ja äratas kogu elamise üles. Ei tundnud mind algul äragi, sest ma jälle ei maganud oma voodis, vaid olin Jussi omas, et ma hommikul neid üles ei ajaks, kui varem minema lähen. Aron ütles ka, et järgmisel korral ta teeb kõik, et ma oma voodis magada saaks isegi, kui külalised käivad. No mina ei tea, ma olen vist liiga hea inimene, aga mulle ei meeldi, kui minu sõbrad magavad kuskil ebamugavas kohas samal ajal, kui ma oma voodis laiutan. Suht isekas on ju nii.
Hommikul oli tore ärgata. Selles mõttes, et päriselt oli tore, polnud und peaaegu üldse ega midagi. Lausa tahtsin kooli minna. See-eest on nüüd kohutav unekas ja kohe lasengi silma looja ka.

Suudaks ma iga kord nii palju kirjutada, siis oleks suht äge. Homme on nagunii autokool, vaevalt et siis viitsin oma sõrmi kulutama hakata.
Täna eesti keele õps ütles, et blogisid peavad need inimesed, kellel on tähelepanuvajadus. Ei no suured tänud, aga eks natuke vist nii ole ka jah. Aga ma pigem tahan ennast kuidagimoodi väljendada, sest ehk on enamus tähele pannud, et ma ei ole just väga jutukas.
See sissekanne on pühendusega Rutile (mu maailm) ja Triinule, kes on lihtsalt ülitore inimene, sest ma lubasin ühe sissekande neist teha. Ma kindlasti täidan oma lubaduse, sest neist on haigelt palju rääkida. Aga selleks pean terve nädalavahetuse ikka aega võtma. Nad väärivad vaid parimat.
Nii ilusa mõttega lõpetasingi. Pisar tuleb lausa silmanurka.

Triin

Algus...

Nii paljud on blogi hakanud pidama ja mina mõtlesin, et päris tihti on hingel asju, mida nagu välja öelda ei saa, aga samas hirmsasti tahaks ja siis need asjad jäävad kusagile kripeldama. Ma pole elu jooksul isegi mitte päevikut pidanud. Aga blogi tundub kuidagi nii loogiline ja tavaline ja avalik. Eriti avalik. Ja ega mul midagi varjata olegi. Kõike nagunii välja ütlema ei hakka ja see, mida ütlen, on kõigile lugemiseks.
Vahel mõtlen, et ma olen ikka jube kinnine inimene. Mind ei näe just tihti (loe: peaaegu mitte kunagi) nutmas, ma ei naera ülevoolavalt, ma ei ütle inimestele, mida ma nende vastu tegelikult tunnen. Ja ma ei teagi, kas see on halb või hea. Oleneb vist olukorrast ja päevast ja ilmast kes teab, mis sajast muust asjast veel. Aga ma ei põe. See olen mina ju.
Kusjuures uues koolis ja uute inimestega tunnen, et ma olen kuidagi palju vabamaks ja rõõmsamaks muutunud. Ma ei mossa enam pidevalt nagu vanasti Tormas. Ma ei taha nüüd öelda, et Torma rahvas kuidagi masendav oleks olnud. Aga seal oli see õpside vaheline pinge päris hull ja pärast kooli ei olnud nagu midagi erilist teha (kuigi iga päev oli mõni huviring, aga need olid nii loomulikud) ja üldse ma olen vist loomult linnainimene.
Nüüd ka kui nädalavahetusel maale läksin, siis kohe tundsin, et mind ei oodata tegelikult koju. Tegelt suht kahju, et mingi aja jooksul muutuvad lapsed vanemate jaoks nagu koormaks või kohustuseks ja tahavad, et kähku tööle mindaks ja oma elu elama hakataks. Ma ausalt läheks tööle kasvõi homme, aga 1) mind ei võeta kusagile, kuna ma saaks ainult õhtuti käia ning 2) mul on kool ja autokool ja korter ja vend, kellele ma pean suur õde olema. Ja sellest ei saada aru. Aga las ta olla nii. Eks me tulevikus näe, kes oma elu paremini on elanud.
Appi, mul on mingi suht masekas sissekanne see kõige esimene. Aga pole hullu, edaspidi tulevad veel depressiivsemad. Muidu on igav lugeda ju mingitest lilledest ja liblikatest ja rohelisest murust ja pannkoogilõhnast jne. Pole eriti minu teema.
Aga täna läheb Triin öölaulupeole, mis tõotab kohe eriti äge tulla. Igast muskad on ka kohal ja kõige parem on see, et ma ei oska ju laulda! Ja no, ma arvan, et tänu sellele tuleb kõigil teistel eriti hästi välja. Ma ei tea, mis loogika alusel, aga kuskil kindlasti mingi loogika on. Peab olema.

Ilm on ilus, mine õue!
Triin